Müügijuht Kätlin Sumberg ja muusik Andre Maaker

«Tervitame kõiki meeldivalt erilise kevade puhul! Meie naudime praegust aega väga. On rõõm tajuda, et elu Maal on võtmas taas loomulikumaid mõõtmeid. Kõike välist on nii olematus või väikeses koguses, et elamise veresooni on naha all lõpuks tuksumas näha. See rõõmustab. Tunda elu vaikelu.

Kõik saavad olla kodus! Kõik PEAVAD olema OMA KODUS. Mis saaks olla parem uudis! See on koht, kuhu meid on teatud ajaks «määratud» elama. Olla kodus! Milline eriline aeg. Ilmselt kordumatu.

Ja KUI mõnus on kodust kaugtöötada! Lemmikkohas lemmikinimes(t)ega! Isegi siis, kui tööd on väga palju ja igatseks juba selle vähenemist, on see ikkagi suur rahulolu ja rõõm teha seda oma kodus.

Ja kodus olemine ka laiemalt. Olla endaga kodus. Kuulata, vaadata, otsida ja õppida, kes sa oled. Kas oskad endaga ka vaikelus midagi peale hakata. Tänapäeva inimesele ju meeldib muudkui väljakutseid endale esitada ja siis seda kõigile läbi ekraanide esitleda. Aga esitada endale väljakutse olla kodus ja sealjuures suurimat rõõmu tunda!? Kahtlemata on mugavam minna «välja» ja otsida elamusi sealt ja seal endale väljakutseid esitada. Mis oleks aga esitada endale väljakutse nautida elu ilma välise lärmita. Ilma reisimiseta, ilma kultuurita, ilma välise sotsiaalse eluta. Kindlasti suur väljakutse. Aga ehk on see võimalik ja võib-olla tooks selleni jõudmine ka suurema rahu.

Ootasime ja arutlesime juba mõnda aega tagasi, mis peaks juhtuma tänases moodsas maailmas, et inimkond jõuaks tagasi rahunemisse. Juurte juurde. Aeglasema majanduse juurde. Ei osanud aimata, et see juhtub nii kiiresti üleilmselt. Ja et sel on nii suur mõju ja võim.

Suur-suur rõõm on keskkonna üle. Kui palju me suudame muuta ja hoida, kui vaid koos tahaksime. Kuuldavasti oli juba kuuajase vaikelu järel maailmas puhtam õhk kui viimase mitmekümne aasta jooksul. Esimest korda said loomaaia puuriloomad jalutada loomaaias ringi ja uudistada teisi omasuguseid. Mitmes varjupaigas on kõik sealsed elanikud endale päriskodu leidnud. Jne, jne.

Rahunemise märke on. Ja suurim soov oleks, kui taastub tavaelu, et tahaksime teha kõike natukenegi vähem – vähem reisida, välist tarbida, koguneda, kultuuri tarbida.

Seetõttu ei taha ka soovitada ühtki filmi, etendust, kontserti vms ekraanide tagant. Kontserte ja etendusi on vee ääres ja metsas sealse elanikkonna esituses nüüd iga päevaga enam ja enam kuulda ja vaadata. Vist ühelgi teisel kevadel ei ole inimestel nii palju aega sellest loomulikkusest osa saada. Varugem siis selleks aeglast meelt ja eelkõige tahtmist!

Kui kodus olemine peaks aga minema ikkagi «tüütuks» (sest pole ju harjunud), siis lihtsalt kallistage ja naerge koos oma kallimaga/kallitega see hetk üle. Ja tähistagem elamist igal päeval. See on suurem sündmus kui ükski kultuurielamus»