/nginx/o/2020/05/15/13102530t1ha451.jpg)
Lapsevanem reageerib tüüpiliselt oma lapse jonnile koheselt, et tekkinud olukord võimalikult kiirelt lõpetada. Kuid kindlasti oled sa märganud, et kui püüad oma last rahustada või lähed hoopis ise samal ajal närvi, läheb lapse käitumine hullemaks. Mida sellisel juhul teha? Pampers annab nõu.
Ära anna negatiivsele käitumisele tähelepanu
Mõtle läbi, mis jonnihoo võis põhjustada ning kui leiad, et tegemist on väikelapse katsega kombata piire, proovi tegutseda nii, et negatiivne käitumine ei saaks tähelepanu. Las laps jonnib mõnda aega ning jälgi teda ja tema reageeringut sellele, kui tegeled oma asjadega rahulikult edasi. Vastasel juhul, kui hakkad jonnihoogu maha suruma, näeb laps, et sellel on tähelepanuväärne tagajärg ning see võib suurendada säärase käitumise kordumist.
Suuna lapse mõtted mujale
Lapsevanematel peab alati varuks olema plaan B, C, D…X ja Y. Kui näed, et laps hakkab juba rahunema, jonn on asendunud võimega kuulata, on õige hetk sekkuda. Lapse mõtted ja tegevused tuleks jonni põhjustanud asjast mujale suunata. Mõne hetke pärast, kui laps on täiesti rahulik võib pöörduda tagasi jonni tekitanud asja või tegevuse juurde, et seda juhendatult taas proovida. Teisel korral võib laps olla üllatuslikult valmis trotsita end riidesse panema, hambaid pesema, magama minema just nagu eelnevat poleks olnudki.
Jää ise rahulikuks ja loe enne reageerimist kümneni või sageli rohkemgi
Selline käitumine nõuab kannatlikku meelt ja päris palju jõudu emotsioonide alla surumiseks, kuid aitab igas olukorras, ka täiskasvanute vahelistes suhetes. Kuid siiski on väga inimlik reageerida koheselt halvale halvaga ja heale heaga ning üsna sageli leiab lapsevanem, et ta karjub oma väikese lapse peale, kui see jonnib või kamandab teda tasa olema, mõnel juhul isegi sakutab ja tirib. Kuid säärane käitumine sihile ei vii, vaid tekitab sootuks suurema kaose. Laps on nagu käsn, kes võtab omaks kuuldu ja nähtu ning kannab seda endas kuniks ta püüab kõike omamoodi reprodutseerida. See on ring, millest saab välja üksnes täiskasvanu tarkuse ja rahuliku meelega.
Jää oma sõnale kindlaks, kuid ole valmis tegema minimaalseid järeleandmisi
Jonniva lapse rahustamise hetkel küsib iga lapsevanem endalt: „kui palju on mõistlik järeleandmisi teha?“. On ju lihtne öelda, et „vaata seda multikat siis veel või söö kommi soolase asemel“, kuid kas see on lahendus? Lapsed oskavad üsna hästi igat võimalust ära kasutada ning kuldse kesktee leidmine on sageli üsna raske. Seetõttu tasub esialgu lapsevanemal jääda oma sõnadele kindlaks ning jälgida olukorda, milline on lapse reageering. See reageering ei pea alati olema koheselt meeldiv või aktsepteeriv, sest mõelge ise, kui teie mees/naine tuleb ja ütleb, et „nüüd lõpetad selle filmi vaatamise kohe ära ja magama!“ Kas kuuletuksid? Vaevalt läheksid sa rõõmsa meelega sel õhtul magama, kuid millegipärast ootame seda oma lastelt. Konfliktsituatsioonide vältimiseks tuleb kodus paika panna reeglid. Kuid nii nagu iga olukord on alati erinev on ka iga lahendus erinev. Seega tasub aegajalt olla paindlik, et laps ei tunneks, et temaga, kui isiksusega, ei arvestata.
Kuula oma last
Nagu eelpool juba mainitud tuleks lapsevanemal proovida mõista, mis jonnihoo põhjustas. Kui täiskasvanu suudab probleemi tekitaja tuvastada on võimalik alles siis tegeleda selle lahendamisega. Ent oodata seda, et väikelaps suudaks ise probleemi analüüsida, on palju palutud. Kui jonnihoog on möödas võiks lapsega läbi rääkida tekkinud olukorra ning anda lapsele mõista, et tema hirmu ja tundeid ei eirata, ent nende väljendamiseks on võimalik kasutada sõnu. Sõnadega väljendama saab õpetada vaid lapsevanem, kes näitab head eeskuju.