Lapsehoolduspuhkuselt naasvale naisele esitati ultimaatum

Foto: SCANPIX

Anonüümsust palunud naine, kes on toimetusele teada, soovis pärast kahte lapsega kodus veedetud aastat tagasi tööle minna, kuid selgus, et majanduslangus oli ettevõttele laastavalt mõjunud ja tööandja oli tema soovist kuuldes väga negatiivselt meelestatud.

«Oli 2008. aasta kevad, kui jäin lapsehoolduspuhkusele. Kõik oli siis ilus, majandus rõkkas ja kätte sain palka umbes Eesti keskmise ringis,» rääkis naine.

2010. aasta sügisel otsustas ta tagasi tööle minna, sest säästud olid otsakorral ja laps ka piisavalt vana, et teda hoidja hooleks jätta.

«Mis seal ikka, helistasin oma ülemusele ja leppisime vestluse kokku. Tööle jõudes nägin, et kontori read olid kuidagi hõredad,» mainis ta. «Mõtlesin, et ju siis on uus kord ja nüüd võib enamik töötajaid koos lõunal käia.»

«Istusin vestluste tuppa maha ja jäin ootama. Nagu ikka, hilines ülemus 20 minutit,» muigas väikelapse ema.

Ülemus oli naise sõnul kuidagi kummalise olemisega, kuid ta asus kohe asja juurde ja selgitas, et sooviks tööle tagasi tulla. Lisaks mainis ta oma uusi ideid ja seda, kuidas talle meeldis seal töötada.

«Selle peale vastas mu ülemus, et eks sa tule - tingimused on samad nagu ikka – töölepingus on kirjas miinimumpalk,» rääkis naine. «Ma ei mõistnud, et kuidas miinimumpalk, kui enne sain palju rohkem. Siis ta tõi mu töölepingu, ja nii oli seal tõesti kirjas. Miinimumpalk ja ülejäänud tulemustasu,» nentis ta.

Naine teadis küll, mis tal lepingus kirjas on, kuid varem oli tööandja lubanud, et tulemustasu vähemaks ei võeta ja see jääb püsima. Kui aga naine selle kohta täpsemalt uuris, ütles endine ülemus, et naine oli ise loll, kui lepingule alla kirjutas ja peaks end häbenema.

Veel rõhutas tööandja, et tööinspektsiooni pole mõtet pöörduda, sest firmal on väga hea jurist ja naine rikub vaid enda mainet, kui hakkab tuuleveskitega võitlema.

«Pakuti, et võin miinimumpalga eest tööle minna ja kui olen ennast kuus kuud heast küljest näidanud ja tulemused on head, hakkavad vaikselt 100 krooni võrra palka tõstma,» selgitas ta.

«Teise variandina pakuti, et võin olla nende hingekirjas seni, kuni leian uue koha, aga koondama nemad ei hakka ja kohe sellist palka ei anna, nagu mul oli, kui jäin lapsehoolduspuhkusele.»

Naine lahkus vestluselt häbistatuna. Ta tundis, et muud ei jäägi üle ja otsustas, et ei hakka nendega võitlema ja oma närve rikkuma. «Ega mul ei jäänud muud üle, kui hakkasin uut kohta otsima, sest miinimumpalga eest oleks mul olnud juba mõistlikum lapsega kodus olla,» selgitas ta.

«Uut kohta otsisin ma viis kuud. Käisin pea iga nädal kas ühel või kahel vestlusel. Paljud tööandjad olid ebameeldivalt üllatunud, kui kuulsid, et mul on väike laps.» lisas ta. «Neid ei rahustanud isegi see, kui rääkisin, et hoidja on olemas ja lapse haigused ei takista tööl käimist.»

Nüüdseks on naine uuel ametikohal väga rahul ja kinnitas, et kui asus tööle, siis luges töölepingu väga hoolikalt läbi ja kaalus kõiki riske, mis võiksid kaasneda, kui ta peaks uuesti lapsehoolduspuhkusele jääma.