/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
/nginx/o/2020/05/11/13096164t1hc97a.jpg)
Kui sa oled kunagi treeninud linttrenažööril ja mõelnud, et tegemist on julma piinamisviisiga, siis oled tõele lähemal, kui tõenäoliselt arvata oskasid. Tegemist ongi piinariistaga – päriselt.
AJALUGU ⟩ Armastatud sportimisvahendit kasutati vanglates vangide piinamiseks
Trenažööri leiutas William Cubitt Inglismaal aastal 1818 ja siis kutsuti seda kõndimisrattaks (ing k treadwheel). Seadeldise eesmärk oli selge: seda kasutati vangide piinamiseks ning neid sunniti selle abil tööle.
Vangid «ronisid» mööda trenažööri, masinavärk aga pani tööle hammasrattad, mis omakorda pumpasid vett, purustasid vilja või panid tööle tuuleveskid. Viimasest pärineb ka ingliskeelne nimi treadmill – tread tähendab astumist ja mill veskit. Kõike seda nähti suurepärase viisina hoida vange heas vormis, lisaks aitasid miljonid astutud sammud üles ehitada Inglismaa majanduse.
/nginx/o/2020/05/11/13096152t1h8a27.jpg)
Inglismaal kasutasid trenažööre sunnitööks 44 vanglat ja isegi kirjanik Oscar Wilde pidi trenažööril töötama, kui sündsusetu käitumise eest vangi mõisteti. Ajalehes kirjutati tema vabanemise-eelselt, kuidas tuntud kirjanik pidi kuus kuud iga päev ronima mööda «lõppematut treppi». On arvutatud, et keskmiselt astus üks vang päevas 4200 meetrit, mis on pool teed Mount Everesti tippu.
New Yorki lähistel asuvas Bellevue vanglas veetsid vangid trenažööril kümme tundi päevas ja rahval oli isegi lubatud neid jälgida ja kaasa elada. Samas ei hiilanud vanglad just tervisliku ja piisava toidu pakkumisega, mis tähendas, et kümned vangid said tervisekahjustusi ja vigastusi. Vangivalvurid olid aga rahul, nii näiteks teatas üks New Yorki vanglajuht, et just trenažöör on aidanud metsikumaid vange taltsutada.
Lõpuks, aastal 1898 kuulutati trenažöör liiga julmaks ja selle aeg vanglates sai läbi. Esimene patent treenimiseks mõeldud trenažöörile esitati 1913. aastal ning sellest sai aegamisi piinamisvahend, millele inimesed astuvad vabatahtlikult.