Sisuturundus
Mida arvata sotsiaalmeedia beebigruppidest?
Sotsiaalmeedia on nagu sotsiaalmeedia ikka – see on vaba maa, kus kohtuvad väga erineva taustaga inimesed oma erinevate tõekspidamistega. Nii on ka sotsiaalmeedia beebigruppides, kuhu koguneb kokku ligi 500 naist, kelle ainus ühine nimetaja on samas kuus sündiv või sündinud beebi. Kuid äsja oma rasedusest teada saanuna on ju äraütlemata äge suhelda naistega, kes teavad ja tunnevad täpselt seda, mida sinagi. Paratamatult hakatakse otsima suuremat ühisosa ja tekib tunne, et see ongi see turvaline paik, kus kõik õlg õla kõrval kuni sünnituseni ja sealt edasi kuni lapse täisealiseks saamiseni oma muresid ja rõõme jagavad. Mõnes grupis see nii on, kuid leidub neidki, kus kohe kisma ja rivaalitsemine üles tõmmatakse. Pampers uuris kolmelt emalt, mis nendes gruppides tegelikult toimub ja kuidas tuleks nendes kommuunides toimida.
Miks tasub mõne beebigrupiga liituda?
Marina: sain esimest korda emaks paar aastat tagasi ning liitusin ühe 2018. aasta grupiga. Tundsin, et soovin saada sarnases olukorras naistelt tuge ja mõistmist. Mehega rääkisin küll sageli oma rasedusega kaasnevatest mõtetest, vaevustest ja emotsioonidest, aga ütleme nii, et mees on mees ja naistega neil teemadel arutlemine on midagi muud. Päris paljudele küsimustele sain sealt gruppidest vastuseid ka ise neid esitamata – me ju kõik olime seal värskelt emaks saamas ning tore oli teada, et ka teistel on sarnased mõtted, kahtlused ja küsimused. Nüüd, mil meie beebid on juba täitsa suured, tegutseb grupp ikka veel – küll vaiksemalt ja väiksemana. Ent siiski saame rõõme ja muresid jagada, sest ega need küsimused sünnitusega lõppe, need alles algavad!
Annika: minul on kaks last ja liitusin möödunud aastal oktoobribeebide grupiga. Pärast esimest kogemust, kus grupisisesed suhted õelaks ja emotsionaalselt kurnavaks muutusid kahtlesin, kas tasub uuesti proovida. Kuid sain väga positiivse kogemuse osaliseks. Grupis toimub asjalik arutelu ning olen saanud väga paljudele küsimustele vastuseid, sealhulgas intiimsetele küsimustele. Tore on lugeda arutelusid ja leida end mõttelt, et „meil on täpselt samuti“. Hea on ka vahel ise sõna sekka öelda, et teisi emasid julgustada ja lohutada. See tekitab hea tunde, et äkki olen kedagi saanud aidata. Ükski värskelt emaks saanu ei tohiks jääda oma mõtetega üksi. Ma leian, et oma mõtteid tuleb jagada oma vaimse tervise heaolu nimel.
Kertu: olen üks nendest emadest, kes tahab oma lapsest pilte jagada, kuid mäletan seda aega üsna selgelt, kui mul endal veel lapsi polnud ja nägin neid tittede pilte, mida sõbrad pidevalt postitasid, ning mõtlesin, et mis neil viga on ja miks on vaja pidevalt oma lastest pilte teistele jagada. Nüüd saan sellest aru, kuid ei taha oma näoraamatu seinale oma lapse pilte sellest tulenevalt jagada, sest nii mõnigi kord ütlesin oma arvamuse häälekalt välja. Beebigrupis on mul see õnneks süümepiinadeta võimalik! Piltide jagamine on meie beebigrupis läbimõeldud ja tore võimalus oma lapse ja tema oskuste üle uhkust tunda, sest, kes siis ikka siin maailmas kõige nunnum ja armsam on kui mitte sinu enda laps ning kui grupis on mitusada emmet, kes kõik nii arvavad, siis ei teki tunnet, et äkki ma ei peaks oma lapsest seda pilti täna postitama – kõik me postitame ja suurima rõõmuga!
Millal tasub mõelda, et nüüd on aeg lahkuda?
Marina: siis kui välja visatakse! Kuulsin oma tuttavalt ühte põnevat lugu, kus grupi administraator olevat olnud üsna häälekas, kontrolliv ja minakeskne persoon, kes ei aktsepteerinud absoluutselt oma arvamusest teistsuguseid mõtteid ja pidas gruppi enda omaks. Kui keegi arvas vähegi teisiti ja ei kasvatanud oma last tema meetodite järgi, visati grupist välja. Pool gruppi visati ja teine pool läks ise. Usun, et nii mõnigi sai toimunu üle naerda, kuid kindlasti oli ka neid, kellele tekitas see trauma. Värskelt lapsevanemaks saanud emad on suhteliselt õrnad.
Annika: siis kui algab käts ja klatš! Minu esimene kogemus ühe 2017. aasta grupiga oli seesugune, et grupis tekkis nn „eliit“, kes käitus väga jämedalt nendega, kes sellesse grupi sees tegutsevasse gruppi ei kuulunud. Suur osa arvamusi ja küsimusi suudeti pöörata küsija vastu ehk siis küsija sai ikka pidevalt suu pihta. Minu õiglustunne sai päris mitmel korral riivatud ja astusin seal mõne ema kaitseks ka välja, aga see oli viga. Samas ma saan nüüd aru, et need, kes internetis on kurjad kommentaatorid on enda elus tegelikult õnnetud ja üksikud, kes oma frustratsiooni teiste peal välja elavad. Nad on katkised inimesed, kes on leidnud mooduse oma sisemisi pingeid maandada.
Kertu: kui tunnen, et mu edevusepeeker täis saab ja ma ei suuda enam lugeda postitusi sama rõõmsalt kui praegu.
Kuidas ise nendes gruppides tegutseda?
Marina: Ega seal midagi keerulist ole – viisakaks peab jääma. Kuid oluline on säilitada ka kriitiline meel, sest grupis soovitatakse mõnikord üsna omapäraseid asju – sööke, kasvatusmeetodeid jms.
Annika: Grupis, kus on väga erineva taustaga emasid, tuleb enne ütlemist kümme korda mõelda ja siis öelda. Alati peab olema viisakas ja aru saama, et arvamusi on erinevaid. Ning kui ikka midagi tarka öelda pole, siis tasub vait olla.
Kertu: Mina soovitaksin grupis tegutseda avatud meelega ja kui on ikka küsimusi, siis küsida ja kui on vahvaid pilte, siis jagada. Valehäbi pole olemas, kuid päris häbi küll, kui osatakse ebaviisakas olla.