KANGED NAISED ⟩ Viktoriaanliku ajastu naised pidid päevade ajal kandma spetsiaalset rihma

Fanny Holman Hunti portree. Maalitud 1866/68. Foto: (c) Sotheby's / akg-images/(c) Sotheby's / Scanpix

Menstruatsioon on teema, millele hakkas arstiteadus tähelepanu pöörama üsna hilja. Üheks põhjuseks oli tõsiasi, et naisi lubati meditsiini õppima alles hiljuti ning seni pidasid mehed naiste anatoomiat üsnagi müstiliseks.

Päevi peeti põhjuseks, mis naised on «hullud». 19. sajandi teisel poolel hakkas jää vaikselt sulama ning uudishimulikud silmad pöördusid ka naiste reproduktiivorganite suunas.

1869. aastal ütles dr James MacGrigor Allan Londoni antropoloogiaühendusele, et menstruatsiooni ajal on naised invaliidid, kes ei sobi tegema ei vaimset ega füüsilist tööd. Terviseedendaja John Harvey Kellogg (kes leiutas maisihelbed, mille esmane eesmärk oli oma igavusega peleta inimesed eemale masturbeerimisest) kirjutas oma 1891. aasta naiste tervisest kõnelevas raamatus, et tüdrukud peaksid menstruatsiooni ajal puhkama.

«Teismeline tüdruk tuleb sel perioodil kõiksugustest kohustustest vabastada, et ta saaks võidelda haiglase olekuga, lebada diivanil ja kasutada aega, nagu soovib,» kirjutas ta.

Enamikul naistest polnud aga vaba aja luksust ega võimalik paar päeva vedeleda lihtsalt seetõttu, et neil on päevad. Tollest ajast pärit päevikutes pole eriti kirjeldusi sellest, et naised end päevade ajal poputaksid. Nad jätkasid oma tavapäraseid majapidamiskohustusi.

Võime muidugi eeldada, et naiste jaoks ei olnud päevad väga mugavad, kirjutab National Museum of Civil War Medicine'i kodulehekülg. Meeles tasub hoida, et toona ei kantud meile tuttavaid aluspükse, vaid pigem pantaloone, mis jätsid kubemeosa vabaks. Nii kasutasid naised menstruaalvere kogumiseks riidest sidemeid, mis seoti rihmaga keha külge. Mõnikord kasutati ka trakse.

Loe ka: Menstruaalkupsik: kas tõesti elumuutev leiutis või tüütu tupetäidis?

Asjad muutusid 1921. aastal, kui leiutati cot-tex-materjal, millest valmistati esimesed tänapäevastele sarnased sidemed ja mida sai poest osta. Üks naine, kel algas menstruatsioon enne seda, on meenutanud: «Meil olid mähkmed, need polnud mugavad... Sa pidid ise sellele vormi andma, voltima täpselt, nagu oleksid need beebi ümber pannud.»

Riie hõõrus vastu reisi, eriti märjana, mis tähendas, et sageli tekitas sidemete kandmine valu. Ebamugav oli ka pissil käia, kuna kasutusel olid pissipotid ja naised üldiselt ei kandnud rõivaid, mida oleks pidanud alla tõmbama. Lisaks pidi kasutatud riideid pesema, kuivatama ja triikima ning tegema seda väga diskreetselt.

Mõnda nõuannet Victoria ajast naised siiski järgisid. Nimelt usuti, et menstruaalveri aitab naise kehal vabaneda üleliigsest verest ja selle peetumine tekitab haigusi. Nüüd me muidugi teame, et on vastupidi – haigused võivad tekitada menstruatsiooni ärajäämist. Naised seega uskusid, et sel ajal ei tohi külmetada, nad vältisid vannis käimist, pesupesemist ja niiskes õhus töötamist.