Aleksandr Popov. Tahaks juba kooli tagasi!

Aleksandr Popov Foto: Höije Nuuter

Koolis käimisega on kevadise päikesepaiste saabudes pahatihti ikka nii, et mida ilusam ilm seda vähem tahaks klassiruumis passida. Eriti veel siis, kui kevadväsimus hinge tikub ja ainus asi, mis peas keerleb, on soov tunnist ära saada. Tunda vabadust ja olla sina ise. Ilma, et peaks palehigis järge pidama mis iganes hariva heietamisega, mis klassi ees oleva õpetaja huulilt eetrisse lendub, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Ja ühtäkki, justkui välk selgest taevast, lahvatas viiruseepideemia. Mõnele võib ju tunduda, et iga koolipere liikme kevadunistus on lõpuks täide läinud. Koolimajad on kinni. Klassiruumid on tühjad. Äratuskellad ei ängista. Ranitsad ei raugasta. Pedagoogid ei peedista. Ja ei mingeid tunde enam!

Kui isolatsioon algas, oli ka minul hetkeks selline tunne. Tunnistan ausalt üles. Ohkasin kohe kergendusega, kui mõistsin, et enam ei pea hommikul vara ärkama. Et enam ei pea mõnda aega tölbilt bussipeale tatsates silmist uneliiva pühkima ja lootma, et klassi ette jõudes näen ma välja kõike muud kui vedelikupuudust kannatava vanaisa Lenini balsameeritud kere hale vari. Ja selle kõige juures pean ju mina olema see, kes klassiruumi kogunenud koolijütside silmis vähemalt ühegi sädeme särama saab. Õppimishimu leekidest ja tarkusejanu tulekahjust rääkimatagi.