Kahe ema lugu: kuidas saavutada toimiv pereelu, kui ühtäkki kõik pereliikmed koduseks jäävad?

Foto: Shutterstock

„Arvasin, et minu lugupidamine Eesti õpetajate vastu ei saa enam kõrgemale tõusta, aga pärast viimaseid kodusõppe päevi on see kindlasti veel kerkinud!“ See on vaid üks paljudest avalikest kommentaaridest, mida internetiavarustest leida võib, mis näitab selgelt, et lapsevanemad on viimastel nädalatel pandud ootamatult uude rolli. Periood on kõigile osapooltele lühikese ajaga õpetanud palju. Igal perel on oma dünaamika ja ajaga välja kujunenud rutiin – mõnele perele on uus süsteem toonud kaasa segadust samas, kui teisele see suurt lisapinget pannud pole. Pampers rääkis juttu kahe erineva perega, kel kodus nii kooli– kui lasteaialapsi ning uuris, kuidas neil läheb, ja milliste nippidega nad pereelu toimimas hoiavad.

Maarja peres on kaks last – kolmeaastane poiss ja teises klassis käiv tüdruk. Maarja on üksikvanem, kes käib tööl ühes Eesti toidupoes.

Jaanika peres on 4 last: 5-aastased kaksikud poisid ja kolmandas ning kaheksandas klassis käivad tüdrukud. Jaanika töötab raamatupidajana, tema abikaasa arendajana IT ettevõttes. 

Maarja: minule saabus teade sellest, et lapsed koduseks peavad jääma üsna suure pauguga. Peast käis läbi sadu mõtteid, kuid peamine küsimus oli: kuidas ma meie elu nüüd korraldan ja hakkama saan? Lasteaialapse otsustasin koduseks jätta siiski seetõttu, et ta on alles esimest aastat rühmas ning on koju toonud juba mitmeid haigusi ning koroonat me näha ei tahaks. Suurem laps pole aga veel selles eas, et julgeksin teda päris terveks päevaks üksi koju jätta, rääkimata kolmeaastase järel valvama. Seni on haiguste perioodil meid aidanud minu eakas ema, kuid kuna hetkel on soovitus sotsiaalseid kontakte vältida, et vanemaid inimesi haigusest säästa, siis seda variant, et lapsed temale viia, ma kaaluda ei saanud. Tuli teha otsus: pean ka ise koju jääma. Aga, kust me siis raha saame, et elada? Tean, et mõistlik on säästa, kuid õnnetuseks pole ma suutnud palju kõrvale panna. Tegin tööandjale puhkuseavalduse lootuses, et ehk tuleb tööandja vastu ja kinnitab selle, kuna etteteatamisaeg oli nii lühike. Kinnitas! Ja suur aitähh!

Esimesed kolm päeva pärast laste koju jäämist kõndisin nagu mingis udus – mu pea oli nii umbes igasugusest infost, et ma mõtlesin, et plahvatan. Kui ma seni olen mõelnud, et minu tööpäevad on rasked, siis mingil põhjusel tundsin kodus olles oma kahe jõnglasega, kel nii erinevad vajadused, et ma olen omadega täiesti läbi. Ma ei saa tegelikult siiani aru, miks see minuga nii juhtus, sest mul pole ju tegelikult laste isa abi ja ma peaksin olema ju selle kõigega harjunud, et üksi toimetan. Aga ehk tuli see sellest, et kõik tuli ümber mängida põhimõtteliselt päeva pealt ja koorem, mida üksi kanda muutus seetõttu raskemaks. Lisaks pole ma kunagi olnud sedasorti inimene, kes kiirelt uute oludega harjub, kuid mind on alati päästnud võime jääda rahulikuks ka oludes, kus peaksin täielikult närvi kaotama. Samuti armastan ma korda ja rutiini. Hetkel ongi rutiin see võlusõna, mis on aidanud meie perel selles keerulises situatsioonis toime tulla. Jätkasin väiksema lapsega lasteaiarutiini – hommikune ärkamine, söömine, mängimine, väljas käimine, lõunauni jne. Kõik toimub põhimõtteliselt tema graafiku järgi. Ka suurema elu. Meie peres ei ole koduõppele jäämine mingi pidupäev, et magan lõunani ja siis vaatame, mida päev toob. Nii ei saa! Hakkame hommikul kohe kooliasjadega pihta ning samal ajal õpetan ka väiksemat, kuigi tema tahaks pigem joosta, karjuda ja võimalikult palju suuremat segada. Väiksema taltsutamine ja õigete tegevuste leidmine on sageli raske. Kuid pean olema pidevalt valmis uusi tegevusi välja mõtlema. Mõtlen meie järgmise päeva tegevused läbi õhtuti, kui lapsed on magama läinud. Mõnikord panen ideed ka paberile, et hommikuks need meelest ei läheks. Mis on veel oluline – õhtuti teen valmis järgmise kahe päeva söögi. Kui ma seda ei teeks, sööks me tõenäoliselt mingit jama endale sisse, sest mul reaalselt pole iga päev aega vaaritada. Nii pean toitu tegema vaid kaks kuni kolm korda nädalas. Väikese eelarvega saan nii ka kulud kontrolli all hoida.

Tegelikult on siiani kõik meil kodus sujunud ja mul on hea meel, et saan oma lastega aega koos veeta rohkem kui tavaliselt. Seega igas olukorras on midagi positiivset. Samas ma loodan, et meie elu läheb peatselt tavapärasesse rutiini tagasi, sest ega mu puhkus väga pikk ei ole. Mis saab edasi, ma veel ei tea! Ma ei suuda sellele ka hetkel põhjalikumalt mõelda.

Jaanika: meie pereelu võib niigi kaootiliseks pidada, sest neli last on paras väljakutse ka tavalises olukorras. Seega väga hirmus see teade, et kõik meie pereliikmed koduseks jäävad, ei olnud. Meil ei tekkinud abikaasaga küsimustki, et kui lapsed koju peavad jääma, siis jääme ka meie. Õnneks on meil mõlemal töö, mis ei nõua kontoris istumist. Oleme aegajalt kodukontorit juba varasemalt proovinud. Seda siiski tingimusel, et saame kodus tööd teha. Nüüd teeme meie oma tööd öösel ja eks ma olin ikka natuke naiivne, kui arvasin, et suudan seda pereelu esimesest päevast alates hallata. Kõige raskem on leida jõudu, et alustada oma töö tegemist öösel. Kuid muud ei jää paraku üle.

Päevad lähevad siiski kiirelt, isegi tempokalt. Kõigi neljaga tuleb leida aega tegeleda. Suuremaid tuleb abistada koolitöödes, neid tuleb kontrollida ja juhendada ning päris mitmed ülesanded viivad õue, et midagi otsida, vaadelda, sportida jne. Väikesed vajavad samuti tähelepanu ja mänguaega, kuigi mul on tunne, et minu tähelepanu on pigem koolilastel. Õnneks tegeleb mees kaksikutega: tal tuleb see mängimine hästi välja ning mõni hetk leian end mõttelt, et kodus on viis last. Kuid tekkinud on süümepiinad. Ma tunnen ühtäkki, et ma ei suuda kõigile oma tähelepanu võrdselt pakkuda. Võib olla oli see nii ka varem, kuid nüüd on see kuidagi teravamalt esile tulnud. Päris palju on tegemist kahe suuremaga. Üks on varateismeline, kes võimalusel ikka hiilib oma kohustustest kõrvale ning väiksem koolilaps vajab pidevalt juhendamist või kinnitust, et tema vastused on õiged. Lisaks käivad mõlemad huviringides ja ka sealt tuleb erinevaid loovülesandeid, mis kõik tähtajaks valmis peavad olema. Kogu aeg on mingi nuputamine, arvutamine, lugemine, meisterdamine, jooksmine, lahendamine ja ma saan sellest naljast nüüd täitsa aru, et kui lapsevanemad veel natuke aega kodused oma lastega on, siis koroona vaktsiini leiutavad nemad.

Meie majapidamist iseloomustab samuti eriolukord – ma ei ole siiani jõudnud koristada ning isegi mitte normaalselt süüa teha. Samas seni kuni toas on veel rajad ja keegi otseselt jalgu ei murra, siis las olla edasi. Küll jõuab ka kunagi koristamiseni ja kui see lõpuks ikka üle jõu käib, ju siis tellime konteineri maja ette! Aga ma ei suuda siiski ära oodata, millal lapsed kooli ja lasteaeda tagasi lähevad, sest unevõlg on juba meeletu. Lisaks ma tahan südamest tänada meie õpetajaid, kes meie lapsi õpetavad ning on sellele pühendunud. Te olete imelised!