Nädal tagasi jäid meie lapsed koolist koju koduõppele ning suur osa riigi kodanikest kaugtööle. Nädal algas loomulikult tohutus kaoses, igasugust infot, kirju jne tulvas igalt poolt sisse. Laste kooligrupid, töömeilid jne: mida teha, kuidas olla, mis saama hakkab jne. Ning laste koduõpe. Esimene pool nädalast tundsid õpetajad vist, et peavad kõigile tõestama, et nad ikka usinalt tööd teevad või siis ehk hoopis kartsid, et äkki on lastel kodus jube igav? Nii nad siis jagasid lastele aina iga päeva jaoks nelja-viie tunni jagu ülesandeid.
Nädala keskpaigas loksus asi lõpuks siiski paika ja saadi aru, et oleme niigi kriisiolukorras ja stressis, et koolitööd ei peaks lapsevanematele praegusel raskel ajal veel üks lisastressiallikas olema, vaid tähtsam on, et lapsed ei unustaks küll õppimist, kuid ei mindaks sellega ka liiale. Ja mida peaksid tegema need vanemad, kes töötavad ise kodukontoris, kõrval kolm-neli last, kellest igaüks vajab koolitöödega mitu tundi individuaalset tegelemist, või need, kes peavad kodust väljas tööl käima – arstid, politseinikud, toidupoodide müüjad jne.
Muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes seal sõjatandril ennastohverdavalt ja hinge tõmbamata viirusega võitlevad. See on hispaanlaste jaoks praegusel ajal päeva tähtsaim hetk.
Mina käisin terve nädala jooksul kõigest ühe korra kodust väljas – toidupoes. Mõtlesin esialgu, et teen nädalavahetusel poest kojuveoga tellimuse, aga selgus, et nad praegusel hetkel enam seda teenust ei paku, kuna ei saa kliendile toodete olemasolu garanteerida.