Paljudes templites põletati lõhnava suitsu saamiseks puitu, lõhnavaid õlisid vajati ja kasutati palju, kuna muid puhastuvahendeid ju ei tuntud. Targad preestrid tundsid taimi, talletasid teadmisi juba tollal kivitahvlitele, ning on teada, et lõhnad olid ka ravivad. Keeruliste lõhnavate taimede segude valmistamisest annavad tänaseni tunnistust piltkirjad templite seintel Egiptuses. Veel eelmisel sajandil avastatud hauakambrist leiti taimseid vaikusid, mille koostises olid sandlipuu, mürr, kadakas, lootos.
On teada, et kreeklased kasutasid õlide valmistamiseks kaneeli, kardemoni, iirist, safranit, liivateed, hüatsinti, ingverirohtu, kalmust, levkoid, roose, bergamotti, loorberit, münti, liivateed, hüatsinti, kannikesi ja nartsisse – sellest kirjutab kuulus kreeka taimetark Theophrastus aastal u 300 e.m.a. Neist taimedest tehti essentse, neid segati õlidesse või lahustitesse, sh veinisse. Need tarkused on üle kandunud ka tänasesse päeva.