1. Laps on loid ja väsinum
Kui laps ei taha mängida ning eelistab terve päev diivanil pikutada võib see olla esimene vihje, et tema väikeses kehas midagi toimub. Haigus väsitab last juba siis kui ilmselged haigustunnused puuduvad. Sageli on paljud lapsed haiguseelsel ajal ka kahvatud. Loomulikult võib selle taga olla tüüpiline kevadväsimus, mis ka lastele mõjub.
Proovige laps pooleks tunniks välja meelitada, sest värske õhk võib teha imesid. Ent praegu leviva koroonaviiruse tõttu tasub hoiduda sotsiaalsetest kontaktidest. Mänguväljakud jäägu teisejärguliseks meelelahutuseks. Hea oleks lapsega jalutada pigem koduhoovis, metsa – või terviserajal, kui see vähegi võimalik on.
Haige laps ei soovi süüa, kuid juba haiguse eelselt võib see sama tundemärk viidata mõnele viirushaigusele. Peamine on jälgida, et laps saaks piisavalt vedelikku. Kindlasti ei tohiks last sööma sundida, sest see võib enesetunnet veelgi halvendada. Nii, et jätke need „söö nüüd lusikatäis emme eest, kassi eest ja naabri koera eest“ meetodid ära. Lapsega ei juhtu midagi, kui ta mõnel päeval vähem sööb.
Kui lapsevanem märkab, et väikelaps muutub rahutuks, agressiivseks ning ei suuda leida pidet ühegi tegevuse juures võib see viidata halvale enesetundele, mida laps ei oska sõnadesse panna. Nutt ja virin on lapse sõnum lapsevanemale, et midagi on temaga pahasti – eriti on selline sõnumiedastus omane neile, kes veel rääkida ei oska. Kuid imestada ei tasu sarnast käitumist ka vanema lapse puhul, kes end lihtsalt väljendada ei suuda.