Loore Linnu elu mängureeglid. Hingest rahul

Foto: Shutterstock

See sõnapaar tundub praegu nii kohatu. Kas ja kuidas ma saan olla rahul, kui ümberringi on kaos? Kuidas üldse on võimalik praegu olla rahul? Jah, ega vist polegi, maailmas valitseb hirm ja kurbus, peataolek ja kohal on kriis. Maailm on kreenis nagu laev, ja keegi veel ei tea, kuhu see kaldub.

Tõsi mis tõsi, vaielda pole siin midagi. Aga ometi, aga siiski, on veel vaatenurki, mis olukorda küll ei muuda, aga muudab ehk siiski midagi. Igaüks saab kohendada oma sisemist perspektiivi. Igaühele oma, võiks öelda, igaüks ei taha ega peagi. Kuid kui leidub neid, ükskõik kui vähe või palju, kes tahavad lõpuni lugeda, olen oma ülesande täitnud.

Ma mõtlen, et kriisid on möödapääsmatud, nii ühiskonnas kui igaühe enda elus, kriisideta poleks arengut. Kahtlemata on elusid, mis kulgevad rahulikus tempos hällist hauani, on selliseid õnnelikke saatusi. Nende üle võib vaid rõõmu tunda. Kuid kui inimeste elusid vaadata ja jälgida, siis enamasti ikkagi on kriisid ka. On sündimise kriise, on abielukriisid, on keskeakriis, haigusest paranemise kriis või siis isikliku elu nii põhjalik kriis, kui ei saagi rahulainele tagasi ja kisubki kiiva see eluke. Kriis saadab inimest, kes on elus, kes elab selles maises eksistentsis.

Tõenäoliselt ei ole kriisi paradiisis, aga seda me ei tea. Kõik, mis jääb väljapoole nähtavat maailma, mis on tunnetatav ja tajutav, sellest arusaamine või mittearusaamine jääb igaühe enda valikuks, kas uskuda, mida uskuda, mida tõena võtta, mida mitte. Aga hea on siiski teada, et on võimalus uskuda, et midagi on veel. Siit tuleb minu arusaam, et igaühe enda valikuks ja otsustuseks jääb ka see, KUIDAS näha ja vastu võtta, kuidas suhtuda endasse siin ja täna, kuidas tekitada rahu endas, kui valitseb üleüldine kriis.

Ainus, mis teha saab

Sest ainus, mis praegu tegelikult teha saab, on keskenduda ja vaadata iseendasse. Ma kardan, et väga palju neid ei olegi, kes saavad endale praegu seda keskendumise luksust lubada. Kui vaid mõelda meditsiinitöötajatele, kes sõna otseses mõttes kriisikolletes töötavad, teenindajatele, kes on sunnitud kokku puutuma väga paljude inimestega, sotsiaaltöötajatele, kes on oma elu pühendanud teiste aitamisele, hooldajatele, lasteaednikele, õpetajatele, kelle koormused on väga suured. Nemad tõenäoliselt ei leia võimalust muuks kui tööks, neid me täname südamest iga päev, vähemalt loodan, et on meeles tänada, kasvõi mõttes, et tänutunne ei ole midagi haruldast. Täname neid, kes meie heaks tegutsevad, ja seda tehes vaatavadki iseendasse iga jumala päev, kuigi nad sellest ei räägi, nad tegutsevad, see on nende valik.

Kuid paljud meie hulgast, kelle elu on sunnitud pausil, kui peatunud on võimalus igapäevast leiba teenida, rääkimata teiste teenimisest, kui on tabanud šokk maailmas toimuvast, kui tuleb istuda kodus, mis on harjumatu ja võõras, kui ei ole kohustust midagi teha – mõeldes neile kirjutan praegu.

Alustada päeva, mis pole nagu ikka. Mida teha, kuhugi minna pole.

See sundpuhkus on antud just selleks, et vaadata iseendasse, küsida endalt, kuidas ma elan, kuidas elanud olen. Kes ma olen täna, siin ja praegu. Võib juhtuda, et seda tehes muutub olemine väga raskeks. Võib juhtuda, et soovid põgeneda iseenda eest. Aga ma julgustan siiski vaatama – oma hinge – mida mu hing vajab.

Ära allu masendusele

Tea siis. Mu tegelik olemus on valgus. Ma olen suurem ja parem, kui pealt paistab. Mu hing teab seda. Ta teab ka, et mu tegelik mina, mu tegelik olemus vajab julgustust. Hirm on teda kammitsenud, kokku surunud, väikeseks muutnud, sundinud alluma paanikale, aga ma tean, et hing saab ennast sirutada, lahti lasta, kõrgemale tõusta, lennata – vabana. Kui valin vabaduse hinges, valin rahu. Ja just seda on praegu kõige rohkem vaja.

Paanikatunne ja hirm lõhub, ahistab, takistab, surub ligi maad, teeb abituks. Aga seda pole vaja! Tõsta tuleks oma sagedust valitsevat negatiivsust vältides. See, millesse mõte kinni jääb (ja paratamatult jääb), teostub. Aga kui mõelda, et see, mis toimub, toimub nagunii, on võimalik valida, et ma ei suurenda seda, sellest kogu aeg mõeldes, vaid lasen lahti. Manipuleeritakse praegu madalal sagedusel, inimkonda ähvardab musta pilve taoline oht, kuid igaühel on võimalik seda endasse mitte lasta. Seda ohutunnet mitte ligi lasta. Hinged on võimelised tõusma sellest kõrgemale. Sellest mõttest juba hakkab parem, natukene kergem.

Kui oled teinud valiku mitte mõelda ainult halvast, mitte suurendada masendust, mitte lugeda iga sõna, igamoodi kiruda ja sajatada nii riiki kui teenistujaid, mitte minna kaasa sellega, siis juba muutubki päris palju. Hakkad nägema teisi asju, näiteks kevadet, mis tuleb pikkade sammudega, väikesi märke tärkamisest. Näiteks tabad end mõttelt teha midagi tavatut, milleks pole kunagi aega olnud. Näiteks leida raamat riiulist, mida võiks lugeda. Ja mõelda, et ma ei ole lihtsalt mutrike süsteemis, keda saab keerata ja liigutada, vaid olen MINA. Minul ei saa niisama lihtsalt jalgu alt lüüa, sest mina tunnen ennast ja juhin ise oma elu, mina ei allu, kui kästakse olla masendunud. Mina ei ole, ma hoopis hakkan....õmblema maski või lähen õue. See on minu valik. Loodan, et sinugi.

Armastusega.