Kaks tubli eestlast võtsid vastu hulljulge väljakutse ja hakkasid Hispaania mägedes ökotalunikeks!

«Roaldi retked» Ingridi ja Sandri rajatud ökofarm Hispaanias Foto: Kanal 2

Kui paljud teist on unistanud elust eraldatuses ja nii, et saaks hakkama täiesti iseseisvalt, ilma kõrvalise abita? Ingrid ja Sander on sellega suurepäraselt toime tulnud ja pununud oma õnneliku pesa sügavale Hispaania mägede eraldatusse. 

Roald Johannson külastas tublide eestlaste sooja ja armsat ökoloogiliste põhimõtete järgi rajatud talupidamist, mis on tulvil värkseid ideid ja mõttekaaslasi üle terve maailma. Ingridi ja Sandri ökotalu on rajatud lähimast tsivilisatsioonist umbes 10 kilomeetri kaugusele, kohta, millel ametlikku nimetust ei eksisteerigi. 

Kuidas tallinlased Hispaaniasse ökotalu pidama sattusid?

Reisikihk ja Eestist ära kolimise otsus sai alguse Sandrist, kes 30-aastasena tundis, et käes on kriis, ja tuleb kodumaa pind jalge alt pühkida. Sõbraga otsustati külastada Berliini kuulsat Love Parade'i, aga kui mehed sinna jõudsid, oli paraad juba lõppenud, ja nii otsustati põrutada hoopis Portugali. Sealt jõudis Sander lõpuks sooja ja päikeselisse Barcelonasse.

Ingrid saabus Hispaaniasse esialgse plaaniga ainult üks hooaeg viinamarju korjata, aga intuitsioon ja süda ütlesid, et tema rada läheb edasi Hispaanias. Eestis pidas naine õigusbürood, mille ta nüüd lihtsalt sinnapaika jättis. «Kui tunne või intuitsioon ütleb, et nüüd on nii, siis sa võid ju ennast petta või endale valetada, aga ega see hea või terve rada pole. See teeb inimese haigeks, kui ta läheb vastuollu endaga», räägib Ingrid. 

Milline näeb välja üks mägedes asuv ökotalu, mille sihiks on end täielikult ise ära majandada?

Pärast pikki rännakuid Hispaanias ja Kataloonias on nüüd jõutud umbes 60 kilomeetrit Valenciast asuvatesse mägedesse, kuhu on loodud ökotalu nimega El Nido Feliz (eesti keeles Õnnelik pesa). 

49-aastane Sander ja 45-aastane Ingrid on koos olnud pea kolm aastakümmet, viimased 10 aastat on nende elutee jätkunud koos Hispaania kuuma päikese all. Paari idee rajada keset «eimiskit» toimiv ökofarm algas sisuliselt nullist üheksa aastat tagasi. Pooleliolevas majalobudikus ei olnud elektrit ega vett, lisaks puudus paaril igasugune varasem ehituskogemus, aga see neid ei takistanud - koos kääriti käised üles, võeti appi õpikud ja Youtube'i videod ja pandi käepärastest vahenditest püsti terve majapidamine. 

Kogu elekter toodetakse ise päikesepaneelide abil. Külm vesi tuleb 200 meetri sügavuselt maa alt, mis soojendatakse iseehitatud aparaadi abil. Välikäimla, mis kannab imearmsat nime Tupsik, on paari esimene ökoehitusprojekt, mis valmis samuti Youtube'i videode järgi. 

Kuigi Ingridi ja Sandri käed on pidevalt mullased, saavad nad oma farmis palju abi vanematelt, sõpradelt ja vabatahtlikelt. Talutööd Hispaanias on sootuks eksootilisemad kui meil siin sombuses Eestis. Farmi territooriumil võib leida näiteks väärtuslikku safranit, mida lisaks toidu valmistamisele kasvatatakse ka müügi eesmärgil. Kiireid hooajalisi töid leidub siin paljudele kätepaaridele: safrani korjamine ja puhastamine, mandlite korjamine ja puhastamine jne. Vabatahtlikud käivad farmis 4-5 tundi päevas abiks, saades vastutasuks toidu ja ülalpidamise. 

«Roaldi retked» Elu eestlaste rajatud ökofarmis nimega «Õnnelik pesa» Foto: Kanal 2

Praegu on farmis vabatahtlikuks hakkaja 18-aastane Florida noormees Taylor, kes on elu ja tööga ökotalus väga rahul. «Väga lahe on siin, eriti pärast sauna on see suur nauding. Ma ei teagi enam, kuidas seda ilma saunata teha», räägib Taylor. Sauna proovis USA noormees eestlaste ökofarmis esimest korda elus ja ütleb, et see on lihtsalt suurepärane! 

Jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik süsteem

Algusest saadik on Ingridil ja Sandril olnud plaan rajada muust maailmast täielikult sõltumatu keskkonnasõbralik süsteem, kus iga element täiendaks ja toidaks teineteist. Nii peetakse talus nii mesilasi, kitsi, kukkesid-kanasid, küülikuid - ühed toetavad teisi ja kõik on sellise ringsüsteemina mõeldud algusest saadik. Oma aeglase ja mõnusa elutempoga meelitab Õnnelik pesa ligi palju sõpru ja mõttekaaslasi. 

Kaks kõrgharidust omandanud elupõline linnatüdruk Ingrid tunnistab Roaldile: «Ma olen õudselt rahul! Ma siiralt tunnen, et ma ei ole kunagi varem elus nii palju õppinud ja arenenud kui nüüd siin, sest iga asi on uus. Kõik on nii huvitav, nii et ilmselt igav ei hakka siin kunagi». Teoloogiat õppinud ja kunagine Luteri kiriku liige Sander tunnistab, et ju see eelmine elu «polnud päris see» ja elu Hispaania päikese all pole kindlasti nii monotoonne. 

Saatejuhi küsimusele, kas nii raskeid hetki on ka olnud, kus paar on mõelnud, et kontrast eelneva eluga on liiga suur, vastab Ingrid: «Ei, selles mõttes ei ole olnud. Rasked hetked on ikkagi pigem need, et sa saad aru, et võid ju elada paradiisis, aga sisemine rahu tuleb ikkagi iseendal leida, ükskõik siis, kus sa oled. Mugavuste või linnaelu puudumine ja füüsiliste tööde tegemine ei ole minu jaoks üldse probleem.» 

Sander tunnistab, et elu Eestis on jäänud tema jaoks väga kaugeks ja Eesti uudiseid ei loe ta juba jupimat aega. «See ei ole enam osa minu igapäevaelust, sest ma tahan integreeruda sellessse ühiskonda siin», ütleb Sander. Eestisse tagasikolimise plaanide kohta vastab Ingrid nii: «Minu tunne on küll, et nii kaua, kui mulle antakse, olen ma siin, kus ma olen kohal. See on minu koht!» Siin Hispaania kuuma päikese all on paar leidnud oma õnneliku pesa.