Naiste tugikeskuste jurist Merle Albrant: vanemal on küll lapsele õigus, aga laps vajab ka kaitset vanema eest

Merle Albrant Foto: Eesti Inimõiguste Keskus

Eile siseministeeriumis toimunud Eesti Naisteühenduste Ümarlaua naistepäevale pühendatud konverentsil «Naise õigus olla…» sõnas naiste tugikeskuste jurist Merle Albrant, et näeb oma igapäevatöös traumeeritud ja kahjustatud lapsi, mis on paljuski selle tagajärg, mida lapsed on pidanud kodus nägema ja kannatama.

«Hirm on see, mida paljud lapsed ja naised meie ühiskonnas taluma peavad,» sõnas Merle Albrant. «Näen, kui palju meie naised ja lapsed kannatavad. Vanematel on küll laste suhtes võrdsed õigused, kuid vahel tuleb võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Laps vajab mõnikord kaitset hoopis teise, teda kahjustava vanema eest. Lapse õigus peab olema hooldusõiguse vaidluses alati keskmes. Lapsel on õigus välja öelda, kumba vanemat ta kardab.

Me sageli ei tea ju, kes on vanematest see, kes on loonud ilusa fassaadi. Me ei tea, mis toimub tegelikult suures majas, kuhu sõidetakse uhke autoga. Ärme peitu võrdsuse sildi taha sellega, mida ei saa sinna peita. Räägime neist vanematest, kes on oma lapsi kahjustanud. Laste hooldusõiguse vaidlused pole sugupoolte sõda, et kumb vanem saab rohkem õigusi! Sõjas kannatavad lapsed!»

Albrant lisas, et seaduste ja terminite segiajamine kahjustab naiste ja laste õigust. «Diskrimineerimine pole see, kui perekonnaasjades arvestatakse lapse õigusi, lapsevanema senist panust, lapse kiindumussuhet ning lapse seni läbielatud traumasid, mille on põhjustanud üks lapsevanem. Praktika näitab, et soovist pääseda elatise maksmise kohustusest nõutakse last 50 protsenti ajast enda juurde, eriti need vanemad, kes varem lapsega koos elades olid küll nn pildis, kuid reaalselt lapse eest ei hoolitsenud.»

«Vägivallaohvrite ja nende laste häält proovitakse summutada sellega, kui nõutakse eelkõige vanemate võrdsust ning jäetakse teisele kohale lapse õigused,» märkis jurist. «Vägivald naiste ja laste vastu kestab nii edasi läbi erinevate situatsioonide ja kohtumenetluste. Vanemate senist n-ö tegemata tööd ei saa hakata taastama võrdseid õigusi nõudes. Võrdsuse silt ei tohi peita senist vanemate ebavõrdsust lapsesse panustamisel. Muidu jätkub emade rolli alavääristamine ning naiste ja laste hääle vaigistamine perekonnaasjades. Vägivallaohvritest naisi ja lapsi traumeeritakse edasi.»

Konverentsil võtsid sõna lisaks ka siseminister Riina Solman, siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhataja Lea Danilson-Järg, lasterikas pereema Piret Laikre, sünnitoetaja ning imetamisnõustaja Ann Vool, kliiniline psühholoog ning psühhoterapeut Sirje Rass, lastekaitsetöötaja Kati Valma. Paneeldiskussioonis osalesid Anneli Ott, Heli Künnapas, Heljo Pikhof, Kai Rimmel, Riina Solman ja Signe Riisalo.