Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Maaülikooli professor hindab: kas «keelatud» toidud on ikka nii ohtlikud?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: SCANPIX

Eesti Maaülikooli toiduhügieeni osakonna toksikoloogiaprofessor Tõnu Püssa hindas paari päeva eest avaldatud loo «Seitse toitu, mida kunagi süüa ei tohiks» tõesust ja paikapidavust.

«Enamik neid probleeme on sellised poolprobleemid või -müüdid, seepärast peab ettevaatlik olema nende kommenteerimisega. Lugejaid on väga kerge mõne väikese asjaga üles ärritada, aga rahustamine on hoopis keerulisem. Ja meie teadmised toidu koostisest ja erinevate koostisosade mõjust pidevalt muutuvad,» selgitas Tõnu Püssa enne artikli kommenteerima asumist.

Tõnu Püssa kommentaar:

Konserveeritud tomatid: Plekkpurkide sisemust katavad polümeersed vaigud, mis sisaldavad tõesti reageerimata jäänud monomeeri bisfenool A-d, mis võib sealt välja toidu sisse imbuda. Ja mitte ainult tomatitesse, vaid ka teistesse konservidesse nagu näiteks konservliha, taimeõliga konserveeritud kala, piimatooted jne. Enamasti on need rasvased tooted.

Ja mitte ainult bisfenooli A, vaid ka teisi reaktsioonivõimelisi monomeere võib sellisest pakendist tulla. Polümeersete pakendite toksilisus hakkab tänapäeval muutuma tõsiseks toidutoksikoloogiliseks probleemiks ja just selliste tervisehäirete korral, mis artiklis toodud. Selle vastu aitaks tagasiminek klaastaara kasutamisele.

Maisitoidul kasvatatud loomade liha: Siin täpsustus, et ka mais on taim. Muidugi näitab teaduse hetkeseis, et oomega-6 rasvhapete lisandumine meie toitu ei ole soovitav; parem oleks, kui seal oleks suhteliselt rohkem oomega-3 rasvhappeid, mida saame põhiliselt rasvastest külmade vete kaladest, ka Norra lõhest.

Mis puutub sojasse, siis kuigi öeldakse, et hiinlased söövad palju sojat, on see vaid müüt. Ja üldse ei söö nad kääritamata sojatoite, mis sisaldavad õige mitmeid nn toitumisvastaseid, st mitte just väga mürgiseid, aga ikkagi mittesoovitavaid aineid. Muide, sojat hakatigi kasvatama mitte ubade pärast, vaid hoopis väetisena teiste kultuuride vahele.

Mikrolaineahjus valmistatud popkorn: PFOA ja temale lähedased fluori ühendid (näiteks PFOS) on kindlasti mürgised, ainult et on näidatud, et kõige rohkem võite neid saada Läänemere kalu süües. Poolakad on näiteks leidnud suhteliselt kõrge nende ainete sisalduse Gdanski lahest püütud kaladest. Allikateks võib olla ka joogivesi, toatolm jne.

Teaduskirjandus siiski ütleb, et hetkel pole see eriliseks probleemiks ka nn snäkkide puhul, vähemalt Euroopas mitte. Kui aga arvestada kogu mõeldavat kogust, mida inimene päevas erinevatest allikatest saab, siis mine tea. Ja eriti summaarselt koos teiste kahtlaste ainetega.

Mitteorgaaniliselt kasvatatud kartulid: Põhimõtteliselt on orgaaniliselt kasvatatud kartulid kindlasti tervislikumad. Kui suur see vahe on, seda ei tea keegi. Pestes ei saa imendunud aineid enam kätte, kui palju aga imendub, on omaette küsimus.

Kalafarmides kasvatatud lõhe: Teatud tõenäosus nendel väidetel on. Aga kui tuletada meelde Läänemere mürke sisaldavad kalad, kes küll elavad oma looduslikus keskkonnas, siis arvan, et näiteks Norras kasvatatud kalad need kõige hullemad küll olla ei tohiks.

Tehishormoonidega töödeldud piim: Mis tahes kasvuhormoonide kasutamine veiste söödalisandina on Euroopa Liidus keelatud. Rekombinantne veise kasvuhormoon e. rBGH on kindlasti keelatud ka näiteks Jaapanis, Austraalias ja Kanadas, aga mitte USAs. Nii et see on rohkem USA probleem, kus üldse palju rohkem selliseid söödalisandeid lubatakse.

Õunad: Istandustöölised on kindlasti suures ohus. Ja võõraid õunu tuleks kindlasti pesta. Mis puutub õunte koorimisse, siis see vähendab aga tugevasti õunte tervislikkust, sest tervisele kasulikud ained, sh antioksüdandid on ikka põhiliselt koores, aga ka seemnetes. Kindlasti soovitan süüa õuna koos seemnetega.

Muidugi, väita, et üht või teist nendest toitudest ei tohiks kordagi elu jooksul süüa, on küll väga tugev liialdus. Kahtlusalused ained toimivad alles nende pikemaajalisel (aastate- või vähemalt kuudepikkusel) igapäevasel manustamisel.

Nii et endiselt kehtib tõde – kus suitsu, seal tuld, aga kõik pole kuld, mis hiilgab.

Tagasi üles