/nginx/o/2020/03/02/12982874t1h9b5a.jpg)
On 1. märtsi õhtu. Pühapäevaõhtu. Uue koolisemestri eelõhtu.
Inimene on omamoodi kentsakas kuju. Mina ka. Pikalt ei jaksa üksinda ühte stiili hoida. Ootan mõjutajaid. Nende hulka kuuluvad mitte ainult inimesed ja meedia, aga ka näiteks ere päike ja tihaste laul. Tekitavad illusiooni, et kõik on hästi, kirjutab varjunime Prepper taha peituv blogija.
Minu suurim hirmulaine oli ära neli-viis nädalat tagasi. Võite mu elule tagasi vaadata, neli ja pool nädalat tagasi käisin ma poes kinnastega, mitu käiku, et lisaks olemasolevale kraamile veel juurde tuua.
Ja selle ereda päikese käes jõuan täna tundeni, et polegi nagu midagi muretseda vaja. Saadaks lapse hommikul kooli ja läheks ise aga uuesti poodi, igaks juhuks, ostaks veel, ja pole poeviiruseid küll karta vaja. Ja et see kuulus viirus, kui tuleb, ei põhjusta ju nii suurt suremust midagi. Mina võiks küll ellu jääda, olen karastunud ja terve. Laps muidugi ka, temal statistitliselt oleks lausa raske selle viiruse läbi manalateele minna.
Aga.
Aga.
Kui igaüks mõtleb nii, siis on viiruse levikuvõimalus suurem ja ta jõuab nendeni, kes on nõrgad ja vanad, potentsiaalsed haiglasüsteemide ummistajad. Ma olin ülimalt üllatunud seda uudist märgates: Inglismaal olla kokku 15, heal juhul 28 voodit raskete komplikatsioonidega kopsuhaiguste raviks.
Eestis on siis näiteks... viis sellist voodit, ma pakun.
(Elu on ikka nii sürr, pidevalt on tunne, et raputaks end sellest unest üles nüüd ka!)
Ühesõnaga, meil on nii emotsionaalselt kui bumerang-efektiga logistiliselt-materiaalselt nii palju kaotada. Vanaemad ja vanaisad. Ja kui meil, noortel ja keskealistel, näiteks pimesool valutab, kas me pääseme haiglaukse juures löögile?
Nii et see on väga võlts lohutus, et las ma põen selle viiruse ära. Kuigi ma ilmselt mõni päev tagasi ka ise seda siin kirjutasin. Kui rohkem mõtlen, siis saan aru, et meil on kõigil ühine vastutus. Samamoodi nagu vaktsineerimispooldajad räägivad ühisest vastutusest. Meie kõigi ühine vastutus peaks olema praegu istuda kodus ja võimalikult vähe füüsiliselt omavahel suhelda. Ootaks selle tsunami ära ja võidaks aega, igaüks oma kodus. Aeg tiksub meie kasuks, sest kusagil teadlased töötavad.
Ma ei tea, kas koolides on sellise otsuse õigus konkreetse kooli juhtkonna käes?
Või on koolid nii hierarhiline süsteem, et peavad ootama haridusministeeriumist käsku: nüüd võime oma kooli koduõppele (ja e-õppele) suunata?
Võimalik, et üha enam on koolides inimesi, kes tahaksid selle ära teha, «Kool jääb ära» sõnumi laiali saata. Homme on ju koolivaheajajärgne päev. Eriti linnades, kus rahvas rikkam (ja kus pole midagi normaalset talvevaheajal ehk teha ka, võrreldes talueluga), olenevalt koolist, võib-olla lausa iga teine laps on käinud vaheajal välismaal. Kes Tais suplemas, kes Itaalias suusatamas.
Saate aru, Tais, Itaalias... Epitsentrites.
Paljudes peades käib täna see mõttekäik?
Aga arvan, et paljudele tundub see mõttekäik samas ikkagi kuidagi piinlik. Justkui peaks inimene oma ettevaatustunnet häbenema. Hulljulgust väärtusena hinnatakse meil palju rohkem kui ettevaatlikkust. Ma olen seda näinud ka mujal olukordades. Näiteks meenub kohe 5G võrkude arendamine. Mõtlen siin ise metsa sees istudes ja sellekohaseid materjale lugedes: kas see on mingi massipsühhoos, mis toimub, miks inimesed nagu lambukesed seda teha lasevad? On see vaid psühholoogiliselt manipuleeritavalt saavutatav tulemus? Arvan küll, ma ei usu muinasjuttudesse ja füüsilistesse manipulatsioonidesse. Pigem usun, et inimesed on nagu iminappadega oma meediavahendite küljes ja kui sealt tuleb mingi sõnum, siis nad imevad selle sisse ja muutuvad selle osaks. Ja praegu on peavoolusõnum see, et cool on olla hulljulge. Cool on naerda neid, kes soovivad olla ettevaatlikud, enne riskide võtmist sisse hingata ja kümneni lugeda. Ja neid kümneni lugejaid on kuidagi eriti cool kohe lillelasteks ja vandenõuteoreetikuteks tempeldada. Samas, kui vaadata asjale mõistlikult otsa, siis on ju mõistlik oodata ära loomkatsed 5G arendamiseks, mitte inimkatsete peale minna, ah? Ja samamoodi on mõistlik praeguses seisus kõik lasteasutused kinni panna ja lasta inimestel kodudes olla?
Kõlab naeruväärselt? Võib-olla veel nädal aega kõlab, ja siis läheb üle võlli, saab iseenesest mõistetavaks ja küsitakse: miks me küll enne nii ei teinud?
Kentsakas, et paljude jaoks on olemas vaid kaks äärmust: muretus ja paanika. Minu jaoks on see konkreetsele finesside ja nüanssidega skaala. Ühes ääres on muretus ja teises paanika. Ja on nii palju muid teadlik-olemise võimalusi nende kahe vahel. Mul ei ole ei muretuse ega paanika äärmustesse asja, ma sammun sellel skaalal, vahel on rohkem, vahel vähem muret, see on paindlik olukord, ja muutuste sisendiks on info.
Üks hea uue vaja vanasõna meenub ka. «Muretu inimene võib sada korda õigel teel olla ja üks kord eksida. Paranoiaga inimene võib sada korda eksida ja üks kord õigel teel olla. Kumb neist ellu jääb?»
Nojah, kusagilt lugesin seda ütlust. Samas võib vastu ütelda, et mis elu see selline on, jääd ellu küll, aga see on muret täis elu...
Mina ei soovi muretseda. See skaala on tegelikult mitmedimensiooniline, sealt ei puudu ka huumor ja turvatunne.
Me arutasime koolimineku otsust lapsega koos. Vaatasime värskeid uudiseid, numbreid, logaritme. Ta ütles: «Mäletad, kui sa ütlesid, et siis ei lähe ma kooli, kui on hommikul üle 300 surnu. Aga vaata, kui palju neid nüüd on...»
Me teeme temaga viimasel ajal viiruse üle nalja. Käisin ükspäev poes, vinnasin siis kotid autost välja, kutsusin ta appi ja hüüdsin: «Tule appi, enne kui Korontšik saabub!» Talle tegi see väga nalja. Sellest peale räägime kogu aeg kellestki Korontšikust, kes võib kohe uksele koputada. Umbes nagu see lastelaul: «Majast majasse astub jonn, küsib, kas lapsi kodus on... Mine minema, jorupill jonn, Sirtsu sohu sind ajame!»
Ja mis me siis kokku arutasime? Eks ikka seda, et kooli homme ei lähe. Sest äkki on «Korontšik» ka homme kooli tulemas.
Loe edasi Prepperi päevikust.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)