Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/28/12977511t1hed2e.jpg)
Juba esimestel ämmaemanda visiitidel sain aru, et kogu selle lapseootuse peateemaks saab mu kaal. Ausalt öeldes tundus see irooniline ja ebaaus, sest ma olin terve elu dieetide ja trennidega mässates alati mõelnud, et jääks juba rasedaks – siis võiks rahulikult paks olla! Aga tuleb välja, et hoopis rasedad on need, kes igal minutil suutäisi loevad ja pidevalt oma kaalust rääkima peavad.
Kuna mu kehamassiindeks on kõrge – ja seda on ta elu aeg olnud, ükskõik, kas ma mahun number 44 riietesse ja käin neli korda nädalas trennis või söön iga päev jäätist – tehti mulle kohe selgeks, et ees ootavad igasugused jubedad rasedusega kaasnevad haigused nagu rasedusdiabeet ja preeklampsia. Lisaks sellele on mul oht, et kasvatan hästi suure lapse, mis tähendab, et järgneb hästi raske sünnitus.