See üks asi, mida farmeri naine iga päev mehe jaoks teeb. Kas sina suudaksid?

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Reader’s Digestile jagab lugu üks inimene, kes lapsena ei mõistnud, miks tema vanaema näeb iga päev farmitöölise jaoks nii palju vaeva. Miks vanaema triikis igal hommikul vanaisa riided piinlikult sirgeks, kui too läks vaid farmi tööle?

Lapselaps kirjeldab:

«Isegi kui mu vanaisa on kõigest farmer, triigib vanaema iga päev ta riided kenasti sirgeks. Minu jaoks on see tavaline nähtus, sest olen seda lapsepõlvest saati kõrvalt näinud – arvasin, et kõik teevad sedasi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin mõtlema, miks vanaema seda teeb? Miks vanaisa tööriided peavad laitmatult sirged olema? Vanaisa töötas enamjaolt üksinda ja mõnikord möödus temast mõni määrdunud riietes töökaaslane. Vanaema ei triikinud kunagi minu riideid ja ma ei tundnud sellest ka puudust. Mu riided olid lapsena õhtuks alati nii määrdunud, et triikimine poleks lisaväärtust andnud.

Ühel päeval, kui olin 13, küsisin vanaemalt, miks ta peab vajalikuks triikimisse nii palju aega ja vaeva pühendada, kui need riided nagunii peagi määrdunuks saavad? Ta vastus oli kõige armsam, mida ma eal kuulnud olen.

Ta vastas, et vanaisa on kõige ilusam mees maailmas. Ta ütles, et ta mees on ta parim sõber ja eluarmastus. Ta naudib iga võimalust, kui saab teha maailma kadedaks, et just see mees tema ellu kuulub. Vanaema ütles: «Ei või iial teada, kellega vanaisa kokku satub. Ta peab selleks hea välja nägema.»

Hiljem samal päeval jälgisin vanaisa ja ta ei tundunud minu jaoks üldse nii kena välimusega. Ta oli lühike, kõhn mees, kellel kiilanev pea ja võltshambad ei näinud naeratades just kuigi ideaalsed välja. Ta kandis sarvraamidega prille, mis olid tema näokujule pisut suured, aga sellest polnud lugu, kuna eesmärk oli lihtsalt maailma näha. Ma ei kujuta ette, kuidas saab sellise väljanägemisega meest nimetada kõige kaunimaks Jumala loominguks?

Mõni päev hiljem küsisin vanaemalt selle kohta uuesti, kuidas vanaisa kõige ilusam mees olla saab? Vanaema itsitas selle peale ja manas näole kelmika naeratuse, mida üksi memm sellises vanuses ei tee.

Ta ütles: «Sa lihtsalt ei vaata teda õiges valguses. Ta on kõige ilusam mees, kelle Jumal loonud. Need silmakurrud on tal alati olnud. Ma mäletan, kui tal olid päris hambad. Tal olid kõige ilusamad sinised silmad, mida eales näinud. Kui ta naeratab, siis kogu ta nägu lööb särama. Ta on hääl on nii rahustav ja täiuslik, et kõik üheksa maakonda tahavad teda kuulata.» Vanaema ütles, et vanaisa on teda kõik need aastad pannud ilusana tundma ja tema soovib samaga vastata. Ta on austust vääriv mees.

13-aastasena pidasin seda jätkuvalt veidraks ja ei mõistnud päris lõpuni. Minu silmis olid nad lihtsalt vanad inimesed.

Alles 30-aastasena sain ma aru, kui ilus see tegelikult oli.