Aleksandr Popov. Ülidžaadživ seisukoht: «Eestlaste keeleoskuse probleem on kui Lord Voldemort»

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

​Mure eesti keele ja kultuuri säilimise ning jätkusuutlikkuse pärast on igati asjakohane. Selle pärast peaksid südant valutama aga mitte ainult poliitikud ning keeleteadlased, vaid ka need, kes keelt igapäevaselt kasutavad. Olgu see siis töökohustuste täitmiseks, üldises inforuumis arvamuse avaldamiseks või lihtsalt sotsiaalmeedias.

Siiski peab tõdema, et lisaks kohalikele tunnevad meie väikese kodumaa vastu huvi ka teiste riikide inimesed, nii lähedalt kui kaugemalt. Muulased satuvad siia erinevatel põhjustel: mõni tuleb reisima, mõni tööd ja õnne otsima, mõni ennast harima. Meie teha on otsus, kelle me oma riiki laseme ning kes siia teps mitte ei pääse. Mõlemaga neist otsustest kaasneb aga vastutus, sest kui oleme teistest riikidest pärit inimesed siia juba lubanud, võtame kaasnevalt enda kanda ka teatava vastutuse nende siinviibimise hõlbustamiseks. Iga õigusega kaasneb kohustus ning seda ka siis, kui kohe üldse ei taha!

Kindlasti on sobiv eeldada, et kõik Eestis elavad inimesed juba räägivad eesti keelt või siis üritavad seda vähemalt õppida. Kaasa arvatud need, kes ise eestlased ei ole. Ent seejuures ei tohiks unustada, et need nõuded, mis saavad muulastele eesti keele oskuste osas seatud, peaksid leidma sama aktiivset kohandamist ka eestlastele endile. Olgem ausad - olukord, kus Oksana, James ja Mikola valdavad eesti keelt nii kõnes kui kirjas paremini kui Oskar, Jessica-Jolanda ja Manivald, oleks pehmelt öeldes pentsik.