Kairit: «Käisin viieaastase pojaga ja põhimõtteliselt meeldis, aga kõik see, mis oli algupärandile otsa kirjutatud, oleks võinud olemata olla. Ilmselt kardeti, et 60ndate Eno Raud on tänapäeva laste jaoks liiga lahja. Ega ka praegune kinoversioon ole mingi Disney Pixar, aga no veidi kahju, et tegijatel Eno Raua Sipsikusse vähe usku oli.»
Tiiu: «Mul on tunne, et see on määrav, millal sa viimati «Sipsikut» lugesid. Kui see oli ammu, su enda lapsepõlves, siis on okei; kui just praegu fännate seda koos lastega, siis ei ole okei film. Mina olen esimene juhtum ja minule oli vastukarva ainult kaks asja, üldmulje oli väga hea ja lastele ka meeldis.»
Aapo: «Ma päris täpselt ei mõista seda möllu Sipsiku joonisfilmi ümber. Käisin Ronjaga pühapäeval seda vaatamas. Oleme vanaema juures «Sipsikut» lugenud ja Ronjale teema tuttav. Meie jäime väga rahule. Ronja tuli saalist välja, ümisedes laulu kaasa. Lisaks rääkis pikalt, miks ei tohi üksi tee peale või ujuma minna ning et katusele ei tasu ka ronida. Ta leidis sealt palju, millest õppida ja ei tundnud hirmu... Saal oli täis lasteaialapsi ja veel pisemaid... Tagantjärele tundus, et lastele väga meeldis. Hea töö.»