Surnust üles ärganud inimesed avaldavad, milline teispoolsus tegelikult on

Foto: Shutterstock

Inimesi on alati huvitanud, mis saab edasi, pärast surma? Milline on elu seal «teisel pool»? Surmaeelses seisundis olnud inimesed jagavad Reader's Digestis oma nähtut ja kogetut.

Skeptikud võivad küll teispoolsuse kohta käivad jutud kummutada, aga faktide vastu ei saa. Surmaeelset seisundit kogenud inimesed kirjeldavad, kuidas nad nägid jumalikku valgust, tajusid seletamatut rahu ja kohtusid isegi teiste hingedega.

«Kõige imelisem tunne»

1944. aastal helistas ortopeediline kirurg Tony Cicoria puhkuse ajal taksofonist oma emale. Nad olid kõne lõpetanud, aga polnud jõudnud veel telefonitoru hargile panna, kui sellest lendas välja sinine välk – väljas oli äikesetorm. Cicoria tundis, kuidas keha sai elektrilöögi ja ta paiskus veidral moel tahapoole. Ta pööras ümber ja nägi oma keha maas lamamas. «Ma olen surnud,» nentis ta. Ei mingit leina. Ei mingit ekstaasi. Lihtsalt fakt.

Teda hakati elustama, aga vaim liikus edasi trepist üles. Ta nägi seal oma lapsi, kes värvisid üksteise nägusid ja mõistis, et nendega on kõik korras. «Seejärel oli mu ümber sinakas, valge valgus... tohutu heaolutunne ja rahu,» kirjeldab mees. Ta lisab, et see oli kõige imelisem tunne, mida ta iial tundnud oli, ja siis oli ta järsku tagasi enda kehas.

«Armastus - tingimusteta armastus»

Pärast nelja-aastast lahingut lümfivähiga, langes Anita Moorjani koomasse. Arstid olid kindlad, et nüüd ongi kõik, mõistmata, et naine oli surmaeelses seisundis endiselt teadvusel. Ta tundis, et ta sõna otseses mõttes hõljub enda keha kohal. Ta kohtus oma lahkunud isaga, kes ütles, et kui ta nüüd veel edasi liigub, ei pääse enam tagasi.

«Ma tundsin, et ei taha tagasi pöörduda, sest kõik oli nii ilus,» kirjeldab naine kogetud tundeid. «See oli uskumatu, sest üle pika aja oli valu läinud. Kogu ebamugavus oli kadunud. Hirm oli kadunud. Tundsin end lihtsalt nii uskumatuna. Tundsin, et mind ümbritseb armastuse tunne. Tingimusteta armastus.» 

Umbes 30 tundi pärast koomasse langemist virvendas Moorjani tagasi teadvusse. Kaks päeva hiljem hakkasid ta elundid uuesti funktsioneerima ja kasvajad kahanema. Nüüd on ta vähist vaba, esineb avalikult ja räägib oma kogemusest.

«Seal oli väga ere»

Annabel Beamil diagnoositi nelja-aastaselt kaks kroonilist eluohtlikku seedehäiret. Kaheksa-aastaselt oli ta valmis elust loobuma, aga siis juhtus midagi seletamatut.

Ta istus vana puu otsas, üheksa meetri kõrgusel ja kõlgutas jalgu. Ühtäkki oks murdus ja ta kukkus puuõõnsusesse, kuhu jäi kuueks tunniks lõksu. Ta ütleb, et suri ja läks taevasse. «Seal oli väga ere, istusin Jeesuse süles ja ta ütles mulle: kui tuletõrjujad sind puu seest välja aitavad, on sinuga kõik korras. Küsisin, kas ma võiksin pigem tema juurde jääda? Ta vastas, et minu jaoks on Maa peal ülesanne, mida ma taevas täita ei saa.» 

Kui tüdruk ärkas, oli kogu valu kadunud. Ta ema kirjutas raamatu «Miracles from Heaven», millest vändati hiljem ka film.