Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Kui malbe olekuga õpetaja Laur hingerahustuseks viiulimängu harrastas, oli tema hinge kammitsais hoidev äng tingitud pigem sellest, et kärkiva köstri pedagoogiline metodoloogia talle kohe kuidagi ei istunud, kui et murekurde oleks tekitanud hirm läheneva hommikusöögi kõrvale õpilaste ja nende vanemate poolt sotsiaalmeediasse postitatud kommentaaride lugemise õnnis hurm.
Möödas on ajad, mil õpetajat usaldati ja murede korral, näidates üles inimlikku viisakust ja lugupidamist, pöörduti tema poole otse, ilma eelnevat asotsiaalset pöidlaküüti infokanalites küsimata. Digiajastul on selline arhailine käitumismaneer juba ajast ja arust. Kui ikka midagi ei sobi, siis tuleb see kellatorni puudumisel lõustaraamatu seinale üles riputada, sest peldikuseinal ei leiaks muremõtted piisavalt operatiivset vastukaja. Ja üldsegi – kes on kunagi öelnud, et inimesega suhtlemine ning viisakas dialoogi pidamine on kuidagi parem lahendus kui asotsiaalse sapi pritsimine laiahaardelises küberrünnakus.