Vanematest lahutatud Liisa: nägin õudusunenägusid sellest, kuidas ema tuli meile järele, oli kuri ja andis peksa

Pilt omab illustratiivset tähendust Foto: Shutterstock

Liisa (nimi muudetud) pidi lapsepõlves tundma palju hirmu ja nälga. Tal olid õppimisraskused ja ta arvas, et olukorrast polegi väljapääsu. Kõik muutus aga siis, kui Liisa sai hooldusperre.

«Elasin Saaremaal bioloogilise ema ja vennaga. Mul on veel kaks vanemat õde, üks neist võeti emalt ära, kui ta sai 12-aastaseks, ja teine on juba nii vana, et elab ammu oma elu,» räägib Liisa. Elu ei olnud kõige lihtsam.

«Meil ei olnud tihti mitte midagi süüa,» meenutab ta. Sageli polnud ka ema, sest tal oli komme mitmeks päevaks ära kaduda ja jätta lapsed täiesti omapead. Ükskord, kui Liisa oli juba 13-aastane, oli ema taaskord kadunud. Murest murtuna otsustas ta koos tolleaegse võõrasisaga («Neid oli palju ja nad vahetusid pidevalt.») minna politseisse avaldust tegema.

«Ma ei tea, miks ma üldse muretsesin, ma ei mäleta enam, sest selles, et ema oli kadunud, polnud midagi erilist. See oli tal väga tavaline ja regulaarne käitumine.» Tulemus oli see, et ema lasi võõraste numbrite pealt koju helistada ja öelda, et ta on haiglas. «Hiljem jäi ta selle valega muidugi vahele. Olin temas järjekordselt pettunud.» Kuigi see kord polnud üldse eriline, said sellest korrast alguse suured muutused Liisa ja ta viis aastat noorema venna Eriku (nimi muudetud) elus.

«Ühel päeval tulid meie juurde Kuressaare sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja. Nad tulid meiega rääkima, kuna politsei jagas neile infot, et meie ema on pidevalt kadunud.»

Pussitamine ja lähenemiskeeld

Nii mõndagi läks pärast seda paremaks. Näiteks hakkas olema rohkem süüa, kuid seda ka mitte alati. «Mõnikord, kui toiduabi pakk toodi, sõi ema üksinda kõik kiirelt ära ja me pidime ikka mitu päeva kodus ilma toiduta olema.» 

Liisa sai nüüd alati vallavalitsusse rääkima minna, kui midagi oli juhtunud, ja võimaluste piires teda alati ka aidati. Liisa elas Saaremaal perega kokku viis aastat, kuid oli selle aja jooksul sunnitud kolima kaheksa korda. «Vahepeal oli asi nii hull, et me elasime kiriku katusekorrusel. Saime sinna minna tänu koguduse headele inimestele.» Ka sinna ei jäädud kauaks, sest ema helistas pidevalt politseisse ja öised väljakutsed muutusid tavaliseks. Väljakutseid tehti vägivaldse kasuisa pärast, kes ei erinenud sugugi emast.

«Ühel ööl näiteks ärkasin selle peale, et keegi ütles kaks korda: «verd tuleb, verd tuleb.» Mu kasuisa oli meie korteris pussitanud mu venna bioloogilist isa.» Ema läks tihti ka Liisale kallale ja ükskord sai ta Liisa suhtes 72-tunnise lähenemiskeelu. «Ta tuli mulle pidevalt ilma põhjuseta kallale.»

Maailmalõpp?

Liisa ei saanud enam koolis hakkama ja jäi üheksandat klassi kordama. «Elasin seda väga üle. Arvasin, et olen rumal laps, ega saa elus hakkama. Mõtlesin, et see ongi maailmalõpp.» 

Millalgi hakati vallavalitsuses rääkima hoolduspere võimalusest. «Ma arvasin, et see on väga hea võimalus mu vennale, kuid ma ei uskunud, et keegi võiks mind ka tahta. Ma olin selleks ajaks juba 14-aastane. Tavaliselt ei taheta nii vanu. Olin üsna kindel, et mina ei saa uude koju.» Läks aga teisiti. Mandrilt soovis üks pere võtta nii Liisa kui ka Eriku. «Olin nii rõõmus! See kõik tundus lausa uskumatuna!»

Kolimise päeval oli millegipärast meeletult pikk praamijärjekord. «Kartsin nii väga, et ühest nendest paljudest autodest tuleb mu ema välja ja viib meid koju tagasi.» Sarnane hirm saatis Liisat veel mõne aasta ka uues kodus elades. «Nägin ikka öösiti õudusunenägusid sellest, kuidas ema tuli meile järele ja oli kuri, et ära läksime ning andis meile peksa. Ärkasin paanikahoogude pärast.» 

Uus kodu oli aga kõike seda, millest Liisa oli unistanud. «See oli puhas ja hoolimist täis ning ma ei pidanud enam toidu pärast muretsema. Meil oli alati süüa.» Ka õppimine läks hooldusperre kolimisega paremaks ja Liisa hakkas saama häid hindeid. «Sulandusin nii hästi uude klassi. Mul tekkis juba esimesest nädalast selline tunne, et ma olen siia loodud. Kõik olid mu vastu nii sõbralikud.»

Päris kodu

Eriliselt hea meel on Liisal selle üle, et tema vend Erik saab suurema osa oma lapsepõlvest veeta nn normaalses peres. «Ta saab nüüd täisväärtusliku lapsepõlve, mida on igale inimesele väga vaja.» Liisa ütleb, et hoolduspere on täpselt nagu päris pere.

«Muidugi saan ma aru, et ema ja isa ei saa asendada. Ma ise üldse ei teagi, kes on mu pärisisa, aga ma võin öelda, et sain endale midagi veel paremat kui bioloogilised vanemad. Olen neile väga tänulik, et nad pakkusid mulle oma kodu. Hindan seda kõrgelt, et mul on lõpuks koht, kuhu mind oodatakse ja kus minust päriselt hoolitakse. Ma nimetan seda koduks.» 

Liisa ütleb, et on oma hooldusperes õnnelik ning tunneb, et võib rääkida kõigest. «Nad toetavad mind ja on minuga ka siis kui on natuke keerulisemad või rasked ajad. Tean, et nad on alati minuga!»

Alles siis, kui Liisa hooldusperre jõudis, hakkas ta pühasid ja traditsioone armastama. «Jõuludest sai mu lemmikpüha.» Ta räägib, kui toredad need igal aastal on, sest kokku tulevad hoolduspere sugulased ja neil on võimalus koos meeleolukalt aega veeta. «Kõik sünnipäevad on siin peres tähtsad ning isegi kooliaasta lõpetamised. Meil on siis isegi lipp väljas!» 

Peres on ka oma nn väiksed traditsioonid nagu pühapäevane sauna- ja supipäev ning vähemalt korra aastas käiakse kogu perega ühiselt Vembutembumaal lõbutsemas. «Kõige ägedam on see, et teeme kõike koos – olgu jõulud või ükskõik mis muu tähtpäev.»

Peale kodusoojuse on Liisa saanud ka elutarkust. «Mu hoolduspere vanemad on väga targad inimesed. Nad on õpetanud mulle, kuidas rahaga hästi ringi käia ning mida on mõtet osta ja mida mitte. Tänu neile oskan ka ise paremini majandada ja tulevikus oma pere eest hoolitseda. Veel on nad õpetanud mulle ausust ja seda, et igast olukorras on väljapääs.»

***

Aastas eraldatakse perekonnast keskmiselt 250 eri vanusest last, kes vajavad lühi- või pikaajalist hoolt. Liisa lugu on üks nendest paljudest. Põhjused, miks lapsed oma sünnivanemate juures ei saa elada, on erinevad – vanemate haigestumine või muu keeruline olukord, mistõttu vanemad ei saa oma lapse eest hoolt kanda.

Iga laps vajab peret, kodusoojust, armastust, mõistmist ja kuuluvustunnet. Iga lapse kõrval peaks olema turvaline ja hooliv täiskasvanu, kes võtab teda sellisena nagu ta on, kogu tema kogemuste pagasiga. Täpselt nii, nagu seda ka Liisa puhul.

Kui tunned, et ka sinu südames on ruumi lapsele, kes vajab peret, siis võta ühendust Sotsiaalkindlustusametiga, et uurida lähemalt erinevate võimaluste kohta. Helista tel [phone] või kirjuta [e-mail]