Lugeja unistus: aastatepikkusest rahmeldamisest õnne poole

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Sõbranna toimetusele kirjutas Kelly, kes rääkis oma vaatenurgast unistustele ning soovib seda ka teistele südamele panna.

Aastaid rahmeldasin ringi, et leida see õnnelikkus, mida me peaaegu kõik enamasti  kinnisilmi taga otsime.

Unistasin käia palju reisimas, omada oma autot, kodu, käia väljas oma sõpradega, istuda perega koos jõululauas...

 Mul oli oma unistus kogu aeg silme-ees ilma, et oleksin märganud, kuidas iga päevaga, jõudes lähemale oma ''unistusele'', kasvas tühjus mu sees. Algul ei mõistnud ma seda kuna kahjuks on selline tühjuse auk paljudel, kes me ümber.  

Istusin maha ja mõtlesin - kas ma tahan omada materiaalset stabiilsust koos inimestega, kes ka ise, ei oska sellest segaduses olevast maailmast iseenda häält leida.

Kuidas edasi? Mis mind teeb õnnelikuks? Kas üldse midagigi teeb? Mis on minu unistus?

Selleks, et olla õnnelik ning täita oma unistused, pidin leidma natukene rahu siin ärevas maailmas. Kuid kuidas leida rahu? 

Minus tekitab ärevust, hirmu, masendust mitte-teadmine, niisiis, oli aeg asjad pakkida, jätta hüvasti senise eluga ning minna iseennast ja ka maailma avastama.

Minu unistus oli olla lihtsalt õnnelik, nii seest kui väljast, ning pärast aastaid ringi reisides, elades erinevates riikides, õppides tundma erinevaid inimesi, kultuure, toidukombeid, olen ma oma unistuse juba täitnud - Ma olen õnnelik! 

Tühimik minu sees on täidetud tuhandete meeliülendavate toiduelamustega, erinevate inimeste tarkuste ning soojade sõnadega, seksuaalselt vabastavate kogemustega, mõtlema panevate kultuuriliste erinevustega ning paljutki veel. Ma oskan nautida igat hetke, isegi iga puulehe ilu, mida mu silm märkab. 

Mul ei ole enam unistusi- on vaid eesmärgid, mille poole püüelda!

Kui sa tahad ka meie loosimängus osaleda, siis vaata siia!