/nginx/o/2020/01/28/12899939t1h3397.jpg)
Vanemahüvitise süsteem, selle muudatused ning nende mõju laste järjestikustele sündidele on teemad, mis vastseid lapsevanemaid ikka ja alati huvitavad. Seetõttu võttis kehtivad ja sel aastal jõustuvad uued vanemahüvitiste põhimõtted taas luubi alla sotsiaalministeeriumi töö- ja pensionipoliitika osakonna nõunik Pirjo Turk.
Vastsete ja tulevaste lapsevanemate jaoks on kindlasti oluline teada, et vaatamata kõigile muutustele, mis vanemahüvitise süsteemi paremaks tegemisel on toimunud, kehtib jätkuvalt vanemahüvitise määramisel põhimõte: kui peresse on sündinud lapsed väiksema vanusvahega kui kaks ja pool aastat, siis makstakse vanemale seda vanemahüvitist, mis on talle soodsam, ehk siis tihtipeale eelmise lapse järgi.
Kui pere soovib lapsed saada järjestikku ning laste vanusvahe juhtub olema veidi rohkem kui 2 aastat ja 6 kuud, siis võib vanemahüvitis kujuneda väiksemaks kui keskmine teenitud tulu. Seda aga vaid juhul, kui ka teise lapsega tahab koju jääda sama lapsevanem ning enne lapseootele jäämist ei ole ta jõudnud tervet aastat töötada.
Samal ajal on aga oluline teada, et vanemahüvitise saamise õigus on mõlemal lapsevanemal, mistõttu on perekonnal võimalus otsustada, kumb vanem jääb lapsega koju ja hüvitist saab. Vanemahüvitise statistikale tuginedes võib öelda, et tänu viimaste aastate muudatustele on kasvanud nende lapsevanemate osakaal, kes vanemahüvitise saamise kõrvalt osaliselt töötavad ja teenivad sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Seega: kui kahe lapse sünni vahe on ka veidi rohkem kui kaks ja pool aastat, võib esimese lapsega vanemahüvitise kõrvalt töötamine olla loonud võimalused isegi paremaks vanemahüvitiseks, kui eelmise lapsega.
Seaduste kujundamisel ja muutmisel on kahtlemata vajalik eelnevalt põhjalikult analüüsida võimalikke mõjusid ning kaasata ka muudatuste tegemisse võimalikult erinevaid huvigruppe, keda muudatus puudutab. Viimaste aastate vanemahüvitise muudatuste tegemisele on eelnenud väga mitmed analüüsid ja mõjude hindamised. Siia kirjutisse neid lisama ei hakkaks, kuid huvi korral võib neist saada ülevaate siit.
Järjestikuste laste sünde toetav põhimõte on kehtinud alates vanemahüvitise seaduse loomisest. Selle meetme kujundamisel räägiti läbi naistearstidega ning leiti, et järjestikuste sündide toetamiseks on 2,5-aastane vahe optimaalne ja naise tervisele ohutu.
Lisaks naise ja lapse tervise aspektile tuli selle meetme kujundamisel analüüsida ka mõju tööhõivele, eelkõige naiste omale, kuna seniajani on peamiselt naised (ca 88%) vanemahüvitise saajad. Paraku mõjutab ühe tööealise ja –võimelise (ning kõige kõrgemalt haritud) sihtrühma pikem tööturult eemalolek ka meie riigieelarvet negatiivselt.
Samuti on teada, et Eesti suure soolise palgalõhe üks mõjutaja on just naiste pikad karjäärikatkestused seoses laste kasvatamisega. Kindlasti leidub siinkohal lugejaid, kes esitavad küsimuse, et kas see ikkagi on probleem, kui kaalukausil on lapsed ja palk? Selle artikli eesmärk pole küll lahata palgalõhet, kuid siiski on oluline silmas pidada, et naiste madalamatel palkadel ja tööturu perspektiivil on tuntav mõju ka nende lastele – eriti olukorras, kus meil on palju üksikvanemaid ja enamik neist on naised.
Seega, kuigi pikem periood järjestikuste laste sündimise soodustamiseks näib naiste võimalusi suurendava meetmena, võib pikemas perspektiivis olla sellel ka negatiivseid kaasmõjusid.
Vanemahüvitise eesmärk on jätkuvalt toetada lapsevanemaid perioodil, kui laps on väike. Viimaste aastate vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi muudatuste mõte on olnud luua rohkem võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning ka motiveerida mõlemaid vanemaid vanemapuhkust jagama. Paraku ei saa aga ühegi seadusega teha kõiki inimesi õnnelikuks ning võtta arvesse kõigi individuaalseid muresid ja eelistusi.
Vaatamata sellele, et praegu kehtiva vanemahüvitiste süsteemi väljatöötamisel kaasati aruteludesse paljusid sihtgruppe ning püüti arvestada võimalikult suure ringi erinevate huvidega. Poliitikakujundamisel tuleb alati kuhugi piir tõmmata ning kahjuks on alati ka neid, kes jäävad nii-öelda «piiri taha». Arvestades, et Eesti riigi kulutused pelgalt vanemahüvitisele oli 2019. aastal ligikaudu 260 miljonit eurot, mis on ligikaudu 1% meie SKP-st, võib siiski öelda, et Eestis on lastega pered hästi hoitud.