Lugeja siiras soov: unistan päris oma kodust – tean kus ja millises majas ma elada tahan

Foto: Shutterstock

Palusime Sõbranna lugejatel saata meie poole teele oma unistusi. Meile laekus kiri salapärase A.M. poolt, kelle unistus on ühteaegu nii iseenesestmõistetav, ent samas kauge ja kättesaamatu...

«Jäin eelmise aasta lõpus kodutuks, kui sain ühel detsembriõhtul kõne, milles korteriomanik teatas, et müüb korteri maha ning kui ma seda ära ei osta, tuleb välja kolida. Mul tuli kiirelt otsustada, kas valida taas üürikodu või hakata maksma korterilaenu pangale. Kuna kohe polnud mingit head korterit müügiks, siis sai valitud üürikorter. Hoian aga korterite müügikuulutustel silma peal, sest siit saabki alguse minu lugu ühest unistusest. Nimelt, unistan PÄRIS OMA kodust. Tean kus ja millises majas ma elada tahan. Unistan 2-toalisest korterist Tartus Fortuna 1 tänaval. Iga kord, kui Tartu Ülikooli raamatukogust tulles mäest alla Kaubamaja poole jalutan, näen seda kortermaja ja kujutlen end sinna elama. Kujutlen, kuidas vaatan oma uue kodu tohutu suurest aknast alla Tartu tänavatele. Sealt paistavad kätte ka Tigutorn, Tartu Kaubamaja ja muudki Tartu kõrgehitised. Samuti Emajõgi ja Võidu sild. Kujutlen, kuidas võtan endale pisikese koera, kes mulle üürikorteris elades alati keelatud oli. Kujutlen, kuidas ma oma pisikese karvakeraga koos piki Emajõe äärset kallast jooksen, rattaga sõidan või rulluisutan. Kujutlen, kuidas kevadel avaneb vaade heleroheliseks värvunud Emajõe kallastele, kuidas suvel libisevad paadid piki Emajõge, kuidas sügisel rebib tuul puudelt lehti ja kleebib neid minu korteri vihmast märjale aknale, kuidas talvel lumi keerutab lund akna taga ja kuidas see katab valge tekiga all laiuva linna. Samuti näen oma unistustes, kuidas ehin toanurgas jõuludel kuuske, kuidas minu karvane sõber kuusekarda mööda elutoa põrandat saba vänderdades laiali veab. Kujutlen, kuidas imetleme koos uusaasta rakette ja kuidas koerake end minu jalgade ümber kerra kerib, kui oma korteris diivanil lamades raamatut loen. Kujutlen, kuidas oma kortermaja pisikeses köögis küpsiseid küpsetan ja karvakerale head-paremat pakun.

Reaalsusesse tagasi tulles. Tegelikult töötan kahel töökohal, palgast läheb pool maksudeks ja ülejäänu igapäevasele olmele (söök, kursused, hobid, raamatud ja natuke võimalusel säästudeks). Tegelikult ei müü keegi hetkel Fortuna 1 tänaval ei 1- ega 2-toalist korterit, tegelikult mul pole koera, ei suurt korteriakent ega ka unistuste kodu. On vaid üürikas igivanas ja näotus korterelamus. Tegelikult ma isegi ei tea, kas minu palgaga inimesele korterit pangavõlaga üldse müüdaks ja kas ma sellises kohas kodust üldse unistadagi võiksin. Aga unistus on unistus ja mõnikord, kui silmad kinni panna ja südamest midagi väga, väga soovida, siis...»

Kui sa tahad ka meie loosimängus osaleda, siis vaata siia!