15 300-eurosest võlast koduomanikuks, ja seda kõike vaid kolme aastaga

Foto: Shutterstock

Paljudel Eestis elavatel inimestel on mingit sorti võlad, kuid võlg on sageli takistuseks pangast laenu saamisel, kui tahta endale oma päris kodu soetada. 

Jagame teile Marie Claire'i vahendusel üht lugu ameeriklannast, kes käis läbi sügavast võlaaugust, aga tõusis uuesti jalule ja saavutas oma eesmärgi - ostis oma kodu.

Lugu on järgmine:

«Esimesel hommikul oma uues majas viskusin diivanile, silmitsesin lahtipakkimata kaste minu ümber ja puhkesin nutma. Ma polnud kunagi enda üle nii suurt uhkust tundnud. Teekond siia polnud kerge.

Aastal 2016 tulin Saksamaalt tagasi kodumaale ja mul oli 17 000 dollari (üle 15 300 euro) eest võlgu. Võlad olid täielikult minu enda süü – olin laristanud Itaalias, Tšehhis, Hispaanias ja Poolas reisimisele. Kui koju tagasi jõudsin, pidin sõpradelt öömaja küsima, et üüriraha kokku hoida. Niisiis panin oma vabakutselise karjääri hetkeks ootele ja läksin täiskohaga tööle.

Võla sain tasutud umbes 16 kuuga, töötasin nädalas 60 tundi (ilma naljata) ja käisin finantsnõustaja juures, kes aitas mul kulutused kontrolli alla saada. Ta koostas mulle range eelarve ja ma pidin iga kulutatud dollarit jälgima. Kuu lõpus nägin, millele kulutamisega üle piiri läksin ja sain seda edaspidi parandada.

Võlast lahti saanud, suutsin taas jalad alla saada ja hakata vabakutseliseks. Kuid 2018. aastal pidin taas hoo maha võtma, sest emal tekkisid operatsiooni järel tüsistused, nii et ma jäin tast peaaegu ilma. Veetsin temaga haiglas kuus kuud, kuni ta lõpuks koju sai.

Varsti pärast seda läksin poiss-sõbrast lahku, järgnevad kuud olid mu elu ühed raskemad, sest langesin depressiooni. Taastumiseks kulus tohutult aega.

Otsustasin soetada kodu Newfoundlansis, hakkasin kinnisvarakuulutusi läbi kammima. Tegin endale visioonitahvli. Käisin maakleriga kohtumas. Vabakutselisena sõltus minu hüpoteek eelmise aasta maksudeklaratsioonist – sealhulgas aastast 2016, kui veel võlgades olin. Väljavaated olid kehvad – oleksin saanud endale vaid pappkarbist kodu lubada, maksimumsummaga 150 000 dollarit (veidi üle 135 300 euro).

Leppisime maakleriga kokku, et vaatame pärast 2018. aasta deklaratsiooni minu andmed uuesti üle, sest siis oleksid võimalused paremad. Jätkasin kuulutuste ja võimaluste vaatamist, sest see rõõm on ju tasuta. Mu radarile tekkis kaks kodu, mõlemad vastasid mu kriteeriumitele: kesklinn ja minimaalsed ülalpidamiskulud. Sõelale jäi üks: hästi hooldatud kolmetoaline, millel lisaks veel tagaterrass suvisteks grillimisteks. Esitasin juba samal õhtul pakkumise ja omanikud võtsid selle vastu.

Maja alghinnast 165 000 dollarit (ligikaudu 149 000 eurot) õnnestus mul veidi alla kaubelda ja lõpuks tuli mul maksta 158 000 dollarit (ligikaudu 143 000 eurot).

Nüüd on mul väike ja mugav kodu, mis on täielikult minu oma. Mul on kamin, taimed aknalaual ja tagaaias väike köögiviljapeenar. Peenra korrashoidmine on lausa rõõm – mul pole midagi selle vastu, et pean rohima ja muru niitma, sest see kõik kuulub mulle. Saavutasin selle kõik ise, pärast raskeid ja keerulisi aegu.»