Neiu pistab selle peale karjuma, mees jookseb minema. Tema esimene adrenaliinist tingitud mõte on see, et läheks ja annaks tüübile peksa. Sekund hiljem jõuab reaalsus kohale ning tüdruk tuletab endale meelde, et ta kakelda ei oska ning tema jõud ründajast ilmselgelt üle ei käi. Annett kõnnib kiirel sammul üle Liivalaia ristmiku edasi kodu poole ning talle hakkab šokk kohale jõudma. Pisaraid tagasi hoides helistab ta politseisse. Korrakaitsjad uurivad, et kas ta soovib avaldust esitada ning kas ta oleks ka suuteline ründaja tuvastama. Naine ütleb, et kindlasti, selle mehe nägu tal juba meelest ei lähe.
Ta lahkus oma sõpradest Vabaduse väljakul, vaevu viis minutit varem. Teine samapalju maad oli tal veel koduni jäänud ning noor naine ei pidanud vajalikuks sellise tühise vahemaa jaoks taksot võtta. Annetti sõnutsi on ta Tallinnas elanud kogu oma elu ning on selle aja jooksul pidanud ka paaril varasemal korral varajastel hommikutundidel koju kõndima, küll Lasna-, küll Mustamäele, kuid senini pole midagi temaga kunagi juhtunud. Ta toob välja, et vähemalt talle tundub, et Tallinnas elamine pole viimastel aastatel enam sama ohutu kui varem.
Annett toob ka välja, et nooremana ei olnud ta eriti konfrontatiivne inimene ning on enese eest seisma õppinud alles viimastel eluaastatel. «Nüüd mõtlen, et kui ma poleks kohe karjuma hakanud, siis mis kõik oleks võinud veel juhtuda,» mõtleb neiu värinaga. Ründaja oli naise jutu kohaselt «kiilanev keskealine mees, suits suus», õnneks suutis ta politseile kurjategijast ka sketši teha.