Tähtis teada ⟩ Pedofiilide peened «mängud»: ohvrit võrgutatakse aegamisi, välja paistab ahistaja aga sarmika inimese ja lapsesõbrana

Milline on üks tavaline pedofiil? Keskmine lapseahistaja saadab oma kurje tegusid korda 200-400 korral, enne kui ta vahele jääb. Suurem osa neist aga ei jää kunagi vahele ja neil pole kriminaalset tausta. Karm tegelikkus: Eestis vägistatakse 100 last aastas, iga päev väärkoheldakse seksuaalselt vähemalt ühte last Eestis. 

FBI andmetel jõuab õiguskaitseorganiteni vaid üks juhtum kümnest. Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet on tõdenud, et Eestis on see protsent sarnane. Need on numbrid, mis peaksid mõjuma kainestavalt ja ka hirmutavalt igale inimesele, eriti lapsevanematele.

Lapseahistajate käitumismuster hakkab üldjuhul avalduma juba teismeeas. Enamik on neist meessoost ja enamikku neist ahistati lapsena, teavad süüdi mõistetud pedofiile uurinud eksperdid. Nad ei tundu «koletistena» - üldjuhul püüavad nad olla väga võluvad ja sarmikad. Nii võidavad nad kogukonnas usalduse, mõned neist töötavad isegi MTÜdes või teistes organisatsioonides, mis tegelevad noortega – see annab ahistajatele kerge ligipääsu oma ohvritele.

Pedofiilidel on kalduvus oma tegusid ratsionaliseerida ja õigustada. Neil on laste vastu suur huvi ning sageli võrgutavad nad lapsi tähelepanu, kingituste ja hellusega. Nad valetavad ja manipuleerivad, nad on selles üldiselt väga head.

On normaalne, et lapsed õpivad elamist täiskasvanutelt, kes täidavad nende emotsionaalsed ja füüsilised vajadused. Lisaks sellele on täiskasvanud suuremad ja tugevamad. Lapsi õpetatakse täiskasvanute käske täitma ja neid austama, kuid on oluline, et lastele õpetatakse ka, millal seda teha ei tohiks.

Suur hulk kiskjaid usub, et see, mis nad teevad, pole vale ja et intiimsus on lapse jaoks isegi «tervislik»

Nii teismelised kui täiskasvanud pedofiilid kasutavad ära oma kasvu, vanust, mõjuvõimu ja kontrolli lapse käitumise üle, sundides last seksuaalsetesse olukordadesse. Kavalad ja kogenud lapseahistajad jõuavad selleni järk-järgult, aegamisi lapse valvsust uinutades, kergelt lapse normaalset uudishimu ära kasutades ning ennetusteadmiste puudumist, mis lapsel selles vallas olla võib.

Ohus on ka «normaalsete» perede lapsed

Isegi lapsed, kes saavad kodust piisavalt armastust, hellust ja tähelepanu, hindavad seda ka väljaspool kodu. On väga tähtis mõista, et kõik lapsed – isegi «normaalsetest» kodudest pärit – on pedofiili võrgutamistehnikatele valla, kui neid pole õpetatud, kuidas riskantses olukorras hakkama saada. Ohus on kõik lapsed, kuid pedofiilid eelistavad tavaliselt häbelikke ja naiivseid lapsi, puuetega lapsi, lapsi, kes on üksildased ja hüljatud. Kõige suuremas ohus on lapsed, kellega pole lapseahistajatest ja riskidest räägitud.

Olukorras, kus on palju üksikvanemaid, on samuti pedofiilidel lihtsam kui varem. Meeleheitel lapsevanemad hindavad kergesti kättesaadavaid lapsehoidjaid ja inimesi, kes nende lapsele tähelepanu osutavad. Kuna pedofiilid on meistermanipuleerijad, kasutavad nad oma oskusi probleemsete laste peal, tõstes kõigepealt nende enesehinnangut, mängides nende vajadusele olla kuuldud, hoitud ja armastatud.

Nad külvavad oma ohvri üle tähelepanu ja kingitustega, viies neid erilistesse kohtadesse või pakkudes lapsele privileege. Kui laps on juba «kinke» vastu võtnud, on tal aina raskem ahistajale vastu hakata, kui too hakkab oma piire ületama. Olukord muutub lapse jaoks aina segasemaks.

Kui lapseahistaja on ohvri välja valinud, töötab ta kannatlikult ja järjepidevalt oma suhte ehitamise kallal. See nö treenimisprotsess (ing k grooming) võtab teinekord aega aastaid, samuti on tavaline, et «töös» on mitu erinevat liini korraga. Suur hulk kiskjaid usub, et see, mis nad teevad, pole vale ja et intiimsus on lapse jaoks isegi «tervislik». Pärast pikaajalist ahistamist juhtubki sageli, et lapsed ja teismelised tunnevad oma ahistaja suhtes lähedust ning nad võivad muutuda isegi armukadedaks, kui kurjategija tähelepanu kellelegi teisele koondub. See juhtub üldiselt siis, kui laps on kasvanud suuremaks ning pole enam ahistaja jaoks ihaldatavas vanuses. Tervele lapse elule annab värvi selleks punktiks juba nende kuritarvitamine.

Vastuastumine on raske

Ahistaja vastu välja astumine on ääretult raske, kui teda pole varem selleks ette valmistatud. Ahistajad testivad lapse piire ettevaatlikult ja järk-järgult, et näha nende reaktsiooni. Nad otsivad lohutamise kattevarjus lapsega füüsilist lähedust, teevad kahemõttelisi nalju, mängivad füüsilisi mänge (kõditamine, müramine). Nad teevad meelega segadusseajavaid märkusi, näiteks: «Mõnikord sõbrad/perekond aitavad üksteist ja katsuvad üksteist.»

Kiskjad jõuavad suguelundite katsumiseni üldiselt «kogemata meelega», genitaalide vastu esiti vaid möödaminnes puutudes. Kui neid olukorraga silmitsi seada, on neil kiire vabandus varrukast võtta: «Ma tegin ainult nalja, see oli kogemata.» Kui ohver ei takista pedofiili aina kuhjuvaid käike, siis on see ahistaja jaoks signaaliks edasi tegutseda ja kaugemale minna. Kui kurjategija tunneb, et ahistamiseks on veelgi potentsiaali, võib ta ohvrit ka survestada, öeldes näiteks, et ei ütlemine teeb talle haiget.

Ahistatud lapsed elavad kohutavas süütundes. Kuigi see, mis nendega juhtus, polnud kuidagi nende süü, tunnevad nad vastupidist. Nad on ka suures segaduses, kuna nad võivad tunda, et läksid ise olukorraga kaasa või nautisid saadud tähelepanu, mis ahistamisega kaasnes. See on peamine põhjus, miks lastel on raske rääkida, kui neid on kuritarvitatud, sest nad ei pruugi arugi saada, et neile tehti liiga – see võib kohale jõuda alles aastaid hiljem. Nad tunnevad end häbistatu ja räpasena, süüdistades juhtunus iseennast.

Kui laps on kord juba ohvriks langenud, võtab taasohvristamine sageli repetatiivse või isegi rituaalse iseloomu. Kui last kuritarvitatakse pikema perioodi jooksul, on üheks asjaga hakkamasaamise mehhanismiks lapse jaoks eraldada ahistaja kaheks eraldi inimeseks - «onu ja koletis», «vanem vend ja vägistaja», «noortekeskuse töötaja ja kiskja» - kui nad peavad igapäevaselt nägema, kuidas neid kuritarvitavat inimest kogukonnas austatakse ja hinnatakse.

Täiskasvanuid on kerge lollitada

Kui pedofiilid jäävad vahele täiskasvanutele, kes ei mõista seda, kuidas kogu see käitumine toimib, on neil kiirelt varnast võtta selgitused: laps ise võrgutas neid ära; see oli esimene kord, kui nad üldse midagi sellist tegid. Neil on ka näiliselt usaldusväärne vabandus, miks see üldse juhtus või miks nende arvutist leiti lapspornot. On tavaline, et lapseahistajad väljendavad sel juhul sügavat kahetsust, kinnitades veenvalt, kui halvasti nad end sellepärast tunnevad ning vannuvad, et see ei kordu kunagi.

Kuna inimesed üldiselt tahavad näha maailma hea kohana, siis näeme me palju vaeva, et inimesi usaldada. Me ei taha neist halba rääkida, me tahame uskuda, et inimene on süütu, enne kui ta pole süüdi mõistetud. Me tahame uskuda, et inimesed kahetsevad oma valesid tegusid, kirjutab Chabad. Pedofiilid teavad seda ja kasutavad siirust ära. Seetõttu on väga oluline, et me nende käitumismehhanisme mõistaksime ja õpetaksime ka teistele – eriti oma lastele – et sellised kiskjad eksisteerivad ning et nende «mäng» on väga märkamatu, aga väga kohutav.

Nõuanded vanematele

• Õpeta oma lastele rahulikult ja selgelt vastavalt nende vanusele (alates kolmandast eluaastast) isikliku turvalisuse kohta. Vanuse lisandudes lisa detaile ja selgita, et nende keha on püha ja keegi ei tohi seda ilma nende loata katsuda.
• Ole tähelepanelik, kui su laps käitub tuttava täiskasvanu osas ebalevalt, eriti kui see on teismeline või meesterahvas. Isegi, kui see inimene on naaber, peretuttav, sugulane või austatud kogukonnaliige.
• Kui laps saab tuttavalt teismeliselt või mehelt kingitusi, räägi sellest lapsega rahulikult ja püüa olukorras selgusele jõuda.
• Eriti kahtlustav ja ettevaatlik ole olukorras, kus keegi – sh õpetajad, treenerid, nõustajad, noortekeskuse töötajad, arstid, lapsehoidjad, sugulased – kohtub su lapsega eraldatud suletud uksega ruumis või läheb temaga kuhugi, kus nad on üksinda.
• Kui su laps ütleb, et teda on seksuaalselt väärkoheldud, siis ära mitte kunagi süüdista last. Ohvrid vajavad tingimusteta tuge.
• Kui su laps ütleb, et teda on ahistatud, teata asjast kohe politseile.
• Pea meeles, et kiskjad võivad sulle vaadata otse silma ja valetada. Nad on meisterlikud petjad. Jäta uurimine professionaalidele.