/nginx/o/2011/12/31/897090t1h5b3c.jpg)
Lugeja Silja kirjutas, et tema üks meeldejäävamaid aastavahetusi oli 2009/2010, kuid kahjuks mitte õnne, rõõmu ja naeru poolest.
Lugeja kirjutab: hommik on õhtust targem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
31. detsembri õhtu kulges rõõmsalt sõpradega teleka ees aega veetes ning head-paremat süües-juues. Südaööks seadsime sammud kodulähedasse Nõmme-Mustamäe parkmetsa, et nautida ilutulestikku.
Lisaks sõpradele oli kaasas ka mu armas taksikoerake, kellele väga meeldis metsas käia ja kuna tal paugukartust ka ei esinenud, siis ei näinud põhjust teda koju jätta, vaid võtsin ikka kaasa.
Kahjuks läks aga nii, et kui kell lõi südaöö tunde ning raketid lendasid taeva poole, ehmus mu koerake ning pani metsa poole jooksu. Ruttasin talle järele, hüüdsin, küsisin vastutulevatelt inimestelt, kas nad on teda näinud, kuid kahjuks õige pea olin ristteel ja keegi polnud teda näinud.
Oli alanud uus aasta, kuid rõõmus «Head Uut Aastat» meeleolu jäi olemata, selle asemel oli hirm, mure, õud, kartus, kurbus...
Mitu tundi otsisin koerakest metsast ja majade ümbrusest (lootes, et ta leidis kodutee), kuid asjatult. Lõpuks koju tagasi jõudes olin kurnatud, murest murtud ning lohutamatult kurb. Samas valvas, kuulamaks ega väljast koera häält ei kuule või ega ta kellegagi ikkagi koridori, koju ei pääse.
Ühel hetkel tundus, et kuulsin midagi, mis andis lootust, et ehk on koerake koju tulnud. Läksin välja vaatama, kuid koera ei olnud. Olid vaid jäljed trepi ees lumel. Olin kindel, et need jäljed kuuluvad mu koerakesele, mistõttu panin kiiresti riidesse ning läksin uuesti otsima. Linn oli aga unne suikunud ning koerakegi jäi leidmata.
Hommikul ärganud väikesest uinakust, tegin kõne, et teatada oma kadunud koerast, juhuks kui keegi peaks ta leidma. Seejärel suundusin uuele otsingule. Ei jõudnud kuigi kaugele, kui helises telefon ning teisel pool toru rääkis hääl, et nemad on leidnud minu koera.
Oh seda õnne ja rõõmu, taas hakkasid pisarad voolama, kuid need ei olnud enam kurbusepisarad, ojadena voolasid õnnepisarad. Kiiresti suundusin antud aadressile ning leidsingi eest oma koerakese.
Need head inimesed olid meie kodu lähedal tänaval kokku juhtunud mu koerakesega, kes abiotsivalt oli kohe sooja sülle hüpanud ja nii taganud omale sooja ulualuse selleks aasta esimeseks ööks.
Öeldakse, et hommik on õhtust targem, nii juhtus ka selle 2010. aasta algusega, et kuigi esimesed tunnid olid ääretult kurvad ja õudsed, siis päev tõi välja päikese, rõõmu ja õnne.
Ääretult tänulik olen inimestele, kes võtsid võõra koera enda juurde ning hoolitsesid ta eest, kui ta oli hirmul, üksi ja kodust eemal. Mäletame neid alati!