/nginx/o/2020/11/11/13469973t1hc771.jpg)
/nginx/o/2020/01/08/12859766t1hb5c7.jpg)
25-aastane soomlanna Laura Välimaa hoidis oma suurimat unistust salajas ligi kümme aastat. Ta olid vaid 14-aastane, kui unistas ajateenistusse astumisest, vahendab Iltalehti.
Üksikema Laura koges ajateenistusse minemise pärast hukkamõistu: «Mis ma peaksin lapsega koju istuma jääma või?»
Pole just tavapärane, ent samas mitte ka haruldane, et naistel tekib huvi ajateenistuse vastu. Soomest pärit Laura Välimaa teadis juba 14-aastasena, et tema soovib ajateenistust läbida.
«Ükskord hakkasin juba taotlust sisse andma, aga võtsin selle ruttu tagasi, kuna avastasin, et olin lapseootel,» ütleb Laura. Nii ta mattiski oma unistuse ajateenistusse minekust mõneks ajaks maha ja hakkas emarolli kandma, kuniks 2016. aastal kerkisid südamesoovid uuesti pinnale.
«Ükskord hakkasin juba taotlust sisse andma, aga võtsin selle ruttu tagasi, kuna avastasin, et olin lapseootel,» ütleb Laura. Nii ta mattiski oma unistuse ajateenistusse minekust mõneks ajaks maha ja hakkas emarolli kandma, kuniks 2016. aastal kerkisid südamesoovid uuesti pinnale.
«Soovisin seda nii väga. Mingil moel pidasin seda enda jaoks väga oluliseks. Ma olen alati olnud poisilik tüdruk, mistõttu olid sellist tüüpi plaanid isegi normaalsed.»
Laura poeg Luka oli tollal vaid 5-aastane ja üksikvaemana tuli tal abi paluda oma emalt. Ta küsis emalt, kas oleks mingisugune võimalus, et ta võiks aastaks ajaks ära minna ja lapse vanaema hoolde usaldada?
«Ema näitas rohelist tuld. Ütles, et see on olnud nii suur unistus ja pean saama selle täide viia.»
Laura tajus, et see on ühtlasi ka ta viimane võimalus, sest järgneval aastal oli Lukal algamas eelkool, millest naine ei soovinud eemale jääda. Lisaks oli Laural endal vanusepiirang lähenemas, peale mida poleks teda enam vastu võetud. «Olin 25, kui teenistust alustasin.»
Paberimajandus oli korda aetud ja Laurale tuligi koju kutse. Teenistusse oli lisaks temale astunud veel 9 naist. Sissejuhatavatel päevadel tulid oma kogemusi jagama juba sama tee läbinud naised ja nende kuulamine tekitas Laurale tunde, et ta on kahtlemata õigel teel.
Esimesel kahel kasarmunädalal ei saanud külalisi vastu võtta ja see oli pikim aeg, mil Laura oli oma pojast pidanud eemal olema.
«Sõjaväes pole emadele mingisugust erikohtlemist ja ega seda keegi ka oota. See oli tõesti raske.»
Järgmise paari kuu jooksul treeniti füüsilist ja vaimset vastupidavust. Laura kirjeldab, et kui lähedased suhtusid ta valikusse toetavalt, leidus ka neid, kes panid pahaks ja andsid hinnanguid. Sosistati ja heideti ette, et ta jättis oma lapse nii pikaks ajaks vanavanemate hoolde. Laura ei lasknud end kritiseerijatest häirida. Uus elukorraldus loksus Luka jaoks üllatavalt kergesti paika.
Laura märkas peagi erinevusi enda ja teiste sõjaväekaaslaste vabaajaveetmises. Kui teised läksid nädalavahetuseks baari pidutsema, ootas tema elevusega, et saaks juba oma poja kaissu võtta ja diivanil tema lähedal olla. Muidugi kohtus ta ka sõpradega, aga suurema osa ajast pühendus siiski pojale.
Lisaks lapsest eemaleolemisele, osutusid metsalaagrid uskumatult raskeks. «Vähemalt see esimene oli lausa šokk. Ma ei osanud selleks kuidagi ette valmistuda, e teadnud, milline see on, kui mitmekesi metsas magame, kui meeletu unepuudus sellega kaasneb ja sellest hoolimata tuli kõiki teisi tegevusi normaalselt sooritada.»
«B-hooajal läksid kaks-kolm tüdrukut koju. Ise mõtlesin sellele nii, et kui ma juba vabatahtlikult sinna astusin, oleks piinlik katkestada. Teine lugu muidugi, kui põhjused on seotud tervisega.»
Laura ei mõelnud aasta jooksul kordagi allaandmisele, vaid unistas peale ajateenistust edasistele koolitustele kandideerida – teda võetigi gruppi vastu. Lisaks koolitustele pääsemisele oli tippsündmuseks käsigranaadi kasutamine, mille üle ka poisid imestasid. Ehkki Laura koges terve sõjaväeteenistuse ajal head suhtumist, leidus ka hinnanguandjaid.
«Osa mõtlesid, et mida ma sealt üldse otsin, kui olen ema, et kas ma ei peaks lapsega kodus olema? See tundus mulle kummalise ja kohati ärritavana. Elame võrdsete õigustega riigis. Mitte keegi ei imesta ega hakka sosistama, kui väikelapse isa läheb sõjaväkke. Miks emadesse suhtutakse teisiti? See on nii emade kui isade õigus.»
Laura ei jäänud kommenteerijatele muidugi vastust võlgu.
«Vastasin, et kuigi olen üksikema, olen nii uhke selle üle, et sooritasin ajateenistuse. Aasta on lapsele lühike aeg ja midagi ei juhtu.» Laurale tundub kummaline, miks sõjaväelasest emad jäävad hukkamõistulaviini alla, aga komandeeringus käivad emad mitte.
Laura sõnul oli ajateenistusest argiellu naasmine suhteliselt lihtne, aga ega ka siis pisarateta pääsetud. Taaskohtumisel muutusid ema ja poeg mõlemad härdaks ning nutsid peatäie. Seejärel mindi koos koju.
Laura ütleb, et kui sõjavägi teeb poistest mehed, teeb ka tüdrukutest naised. Ta on piiritult tänulik oma emale ja kasuisale, et nad võimaldasid tal oma unistuse täide viia.