/nginx/o/2020/11/11/13469973t1hc771.jpg)
/nginx/o/2020/01/07/12856639t1hb17b.jpg)
Kui lapsevanem saab teada, et tema last kiusatakse, võib olla väga raske vaoshoituks jääda. Iga vanem soovib last lohutada ja kiusamisele koheselt lõppu teha, kirjutab Huffinton Post.
Mida MITTE lapsele öelda, kui ta on kiusamisohvriks langenud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik lapsevanemad soovivad oma lapsi kasvatada tugevateks, iseseisvateks ja tasakaalukateks inimesteks, aga tasub olla ettevaatlik, milliseid sõnu kasutad, kui asi puudutab kiusamist.
«Ühest kõrvast sisse, teisest välja»
Küll oleks lihtne, kui ükskõiksuks suudaks kiusamise lõpetada.
«Kui vanemad paluvad lapsel ükskõikseks jääda, tunneb võsuke end tähelepanuta ja diskrimineerituna. Kiusajat on väga raske ignoreerida ja sellise asja soovitamine paneb lapse tundma, et ta on üksi,» ütleb sotsiaaltöötaja ja kirjanik Katie Hurley.
Last võib küll julgustada kiusajaga minimaalselt suhtlema, kuid see on vaid ajutine lahendus.
«Karasta end!»
Selline mõtteviis õpetab emotsioone alla suruma, mis võib omakorda suurendada ärevust ja depressiooni.
«Ah sa dramatiseerid üle!»
Kiusamisest rääkimine on üldjuhul julge samm ja see ei mõju just lohutavalt, kui saadakse hinnanguid. See hävitab lapse enesehinnangut, kes peab niigi tegelema piinavate sotsiaalsete olukorddega.
«Proovi hakkama saada!»
«Vasta talle samaga!»
«Kaitse end siis!»
Iga lapsevanem soovib, et tema lapsest kasvaks iseseisev inimene, aga kiusajad valivad sihtmärgiks just sellised lapsed, kes on kaitsetud. Ta vajab abi ja tuge, mitte kangekaelsust.
«Kui laps suudaks kiusamisega üksi võidelda, oleks ta seda juba teinud,» ütleb Kanada Brock´i ülikooli arengupsühholoog Tony Volk. Tasub meeles pidada, et kiusajal on sageli võim taga, mis teeb kaitsmise veelgi raskemaks.
Ütle talle parem nii:
«See ei ole sinu süü.»
Tähtis on meeles pidada, et kiusamine pole kunagi kiusatava enda süü.
«Ütle koolis mõnele täiskasvanule ära.»
Koolil on kohustuslik kiusamisega tegeleda. Kiusamisest rääkimine pole kaebamine, vaid ebaõiglase olukorra lahendamise üks esimesi samme.
«Sa pole sellega üksi.»
Lapsele, keda kiusatakse, võib tunduda, et ta on selles kõiges täiesti üksi. Oluline on ta kõrval olla ja seda ka väljendada.
«Räägi sõpradele.»
Eakaaslaste toetus on väga oluline. Kui lähedasi sõpru pole, tasub tutvuseid sobitama hakata.
«Kõlab päris õudsana. Kas sa võiksid sellest täpsemalt rääkida?»
Empaatiline suhtumine ja avatud küsimuste esitamine tekitab enesekindlust ja mõistmist ning annab lapsele võimaluse oma tundeid väljendada.
«Kuidas ma saan sind aidata?»
Esimene samm lapse aitamiseks on temaga ühenduse loomine, kuulata ja panna teda turvaliselt tundma.
«Sa ei pea sellega üksi hakkama saama.»
Kiusatavale võib tunduda, et tal on kohustus olukorraga üksi toime tulla. Ütle lapsele, et teete koostööd selle nimel, kuidas tema olukorda parandada.