/nginx/o/2011/02/15/516501t1h1375.jpg)
Järjekordne aasta on kohe lõppemas ning hea on vaadata tagasi. Mis oli, mis jäi ära, kuidas asjad välja kukkusid. Minu jaoks oli 2011 aasta, mil tundsin, et mõtetel on suur jõud.
Lugeja kirjutab: aasta 2011 näitas mõtete võimsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu aasta algas sellega, et ma korrutasin endale juba ülemöödunud aasta lõpus mitu kuud järjest – ma tahan välismaale. Tahan ära Eestist, kas või lühikeseks ajaks. Juhuslikult sattusin ühele internetileheküljele, kus otsiti projekti tarbeks inimesi.
Kahjuks oli kandideerimistähtaeg juba möödas, kuid andsin oma soovist ikkagi teada. Mõned päevad hiljem, esmaspäevasel päeval sain kõne, mis teatas, et saan juba pühapäeval nädalaks Taani sõita.
Otsisin aasta alguses ka tööd. Tahtsin kogu südamest teha midagi, kus saaksin palju reisida, sest mu sees põleb alaline kauguste igatsus. Saatsin läbi erinevate tööotsimisportaalide tohutul hulgal CVsid, kuid asjatult.
Ja siis ühel päeval, mil olin jälle juhuslikult kummalisi teid pidi ühele mittetulundusühingu leheküljele sattunud, andsin neile endast märku. Veebruaris alustasin seal tööd, mis tähendas pidevat organiseerimist, välispartneritega suhtlemist ja sagedasi reise.
Suveks ülikooli
Saabus kevad ning hakkasin mõtlema, mida suvel ette võtta. Miski oli mulle pähe pannud idee, et sel suvel tahan minna kuhugi välismaale suveülikooli. Tahan, tahan, tahan. Kolme ülikooli kandideerisin, kahte sain sisse.
Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski mitte minna, sest see oleks osutunud liiga kulukaks. Juhuslikult trammis kohatud sõbranna hakkas rääkima Venemaal aset leidvast projektist, kus tal juhuslikult üks koht üle oli. Ma kandideerisin ja juba paari nädala pärast pakkisime mõlemad kohvrid, et Moskvasse lennata. Kohapeal hakkasin vaikselt naerma, kui sain teada, et see on Moskva suveülikool. Tahtsin ja sain oma suveülikooli.
Unistamine kui suur vabadus
Taolisi soovide täitumisi on olnud veel, nende sekka mahub lisaks suurematele ka väiksemaid ning kokku tuleb üks ilus aasta. Kuid mis asjad on need juhused? On need üldse juhused või on meie elu ikkagi ette määratud? Või on need meie enda mõtted, mida, põhinedes Saladusele, Universumile nii tugevalt välja saadame, et need muutuvad tõeks?
Olen juba lapsepõlves olnud suur soovija, kes pigistab silmad kinni, kui digitaalkella minutid ja tunnid on ühesugused ning terve minuti jooksul oma soovi korrutab. Nüüd tagantjärgi mõeldes läks juba siis enamik neist suure südamega soovitud unistustest täide.
Olgu ettemääratus või juhuslikkus, jumal või universum, mõttel on siiski suur jõud. Ega asjata öelda, et «Ole ettevaatlik, mida soovid, sest see võib täide minna!» 2011 oli minu jaoks paljude soovide ja mõtete täitumise aasta. Soovitan soojalt uskuda oma ideesesse, olgu need kui tahes pöörased; minna kaasa mõttelennuga ning sihikindlalt liikuda – kas või mõtetes – selle poole, mida süda tegelikult tahab. Unistamisel pole piire, aga kurb, kui isegi seda me endale enam ei luba...
Soovin Sulle, hea lugeja, suurt julgust unistada. Pole vahet, mida teised mõtlevad ja kas ning kui naiivsed ja lapselikud need unistused olla võivad. Oluline oled ju Sina! Sina ja Sinu unistused, mis võivad täide minna. Las 2012 olla Sinu soovide täitumise aasta!