Aleksandr Popov. On üks asi, mida ka kõige kinnisem eestlane tegelikult jõuludeks tahab

Aleksandr Popov Foto: Höije Nuuter

Lõpuks on ta käes – jõuluaeg! Kuigi kommertstasandil algas osades kaubandusasutustes jõulumeeleolu tekitamine juba sügisel. Mis see väike jõulumuusika leierdamine ikka ära ei ole – ega keegi ju füüsiliselt viga saa. Mis siis, et sotsiaalmeedias ähvardavad meemimeistrid, et iga enneaegne jõululaul toob kaasa jõulutaadipoolsed sanktsioonid päkapikkude perele. Aga egas ilmaasjata öelda, et seni kuni pole ise näinud, ei usu kah!

Jõulud on oma olemuselt rahu ja kokkukuuluvuse aeg. Või noh, ideaalis peaks see ju nii olema, aga kas see ka teoks saab, on juba iseasi. Eriti veel tänapäevases tehnoloogia- ja meediakanaliteküllases maailmas. Enam ei pea norus päi jõululauas istuma ja taadi heietusi ning memme pajatusi kuulama, kuna alati on vabandus varrukast võtta, miks nüüd ja kohe on vaja peatada kontakt reaalsusega ja taassiseneda kübermaastikule – aeg see ei peatu, sotsiaalmeedia ütleb ei!

Ja eks ole nii mõnigi lapsevanem hinges tänulik, kui saab lapse kiirelt ja valutult asotisaalmeediaruumi tagasi saata. Nii jääb ju endale rohkem aega! Ja eks seda aega ole ka vaja. Aasta otsa nagu orav rattas ringi tuuseldatud – saaks jõuluõhtulgi vatsa täis ja tagumendi diivanile, siis saab rahus öelda, et päev on korda läinud. Ja millest sa üldse enam tänapäeval ise rääkima peaksidki? Kõik on olemas interneeduses – võta aga lahti ja tõmba alla või lae üles pilve.

Aga mis oleks kui...?

Aga teate mis – vanur nagu ma oma õpilaste arvates olen – pakun ma välja popi ja moodsa vanakooli traditsiooni taaskasutuse. Sel aastal proovige olla teistsugused. Selle asemel, et võimalikult kiirelt nutistuda, proovige hoopis võimalikult kaua vestelda. Ükstapuha millest või kellest. Ega me siis nii asotsialiseerunud ju ometi ole, et enam pole üksteisele no kohe mitte kui midagi öelda. Minupoolest tehke sotsiaalmeedia abiga kasvõi ettevalmistusi. Näiteks guugeldage või uurige Wikipediast, millest «vanal ajal» omavahel jõululauas vesteldi. Mine tea, äkki leiate mingeid ideid, mis viivad teilt mõistuse!

Uskuge mind, teie lähedased ja sõbrad tänavad teid. Kui mitte verbaalselt, siis kindlasti oma mõtteis ja südameis. Veetes enamuse oma argipäevadest üksinduses, võin ma teile kinnitada, et ka kõige kinnisem eestlane ihkab aeg-ajalt kellegi häält kuulda ning mine hullu tea, ehk isegi paar sõna vahetada. Enda kogemusest võin öelda, et üksi olla on aeg-ajalt väga äge. Aga ikka ja jälle leian ma ennast pimedatel talveõhtutel mõttelt, et küll oleks vahva, kui oleks keegi, kelle käest päeva õhtusse veeretades teetassi kõrvale pärida: «Mis sa siis täna uut teada said?» Või siis lihtsalt nentida, et jube tore on ikka kaaslase seltsis teetassi tõsta – üksi on see kõigest rutiinne füüsiline tegevus, kaaslase seltsis muutub see aga omamoodi vahepausiks oodatud jagatud mõtlemis- või vestlemiskogemusele.

Ja ega ma keela siis nutividinaid käepärast hoida. Mine tea, äkki tekibki vajadus faktikontrolliks või läheb sedakorda nii, et ei meenu täpselt, kas Remarque'il oli seal va läänerindel «muutusteta» või ikkagi «muutuseta». Ei tee paha ka teadmatuse vastu sotsiaalmeedia eetrist leevendust ja abi leida. No kus sa siis saad nii elada, kui vanaema ei tea mõhkugi sellest Oksanast, kellele Nublu südant puistab või vanaisa ei ole kuulnudki, et 5 miinuse venelane lõpuks kodakondsuse sai.