Loore Linnu elu mängureeglid. Eriti just vanad inimesed pakatavad soovist, mis tekitab juurde vaid müra ja kindlusetust

Foto: Shutterstock

Päris tavaline on, et inimene räägib oma olnud elust ja minevikusündmustest nii suure kaasaelamisega, et vestluse asemel tekib monoloog, kus üks pool on ainult kuulaja rollis. Inimene võib ennastunustavalt heietada mingi olnud teema ümber, mis tegelikult käesolevas hetkes mingit tähtsust ei oma.

Vähe sellest, et inimene räägib alati pigem endast, ja teda ei huvita teise inimese saatus kuigivõrd. Tal on nii palju mõtteid, mida jagada. Kes on hea kuulaja, see tunnistatakse alati ka toredaks inimeseks. Kuid suur osa sellest mõttevahust on kasutu, negatiivne ja risustav. Paraku on suur osa vestlustest just sellised, seda võib nimetada lobisemiseks. Konstruktiivne mõttevahetus saab toimuda üksnes poolte kokkuleppel, see on teine teema.

Alateadvuses on palju kihte, mis «vajavad» väljarääkimist. Sellist vajadust tegelikult pole, rääkimine toimub enamasti autopiloodil, inimene lihtsalt räägib, et täita tühikut, eriti vanad inimesed, kes lausa pakatavad soovist rääkida. Paraku tekitab see üksnes müra, ebamugavust, kindlusetust – sageli ei anna see mitte midagi juurde, ei hetkele, ei maailmale, ei kellelegi. Lobisemine üksnes viib eemale käesoleva hetke võlust, mis lihtsalt jääb märkamata, libiseb mööda.