Lugeja kirjutab: meeldejäävaim meelest läinud aastavahetus

Foto: SCANPIX

Naine24 üleskutse peale kirjutada enda meeldejäävaimast aastavahetusest saatis Riho meile loo sellest, kuidas esialgsest mõttest uus aasta uhkes üksinduses vastu võtta sai hoopis üllatusi täis pidu, millest ta tagantjärgi kuigi palju ei mäleta...
 

Ühel järjekordsel 31. detsembril mõtlesin mina, et milleks minna linna lällama? Miks inimesed üldse aastavahetusel pidutsevad? Läbi saab ju lihtsalt nimekirjas viimane kuu ja juba pärast kella 00:00 algab kõik lihtsalt otsast peale. 12 kuud tööle-koju-magama ja nii pidevalt.

Nii ma otsustasingi veeta aastavahetuse üksinda. Läksin veel enne alkoholimüügi lõppu poodi, ostsin omale kotitäie Saku D-lighti, liitri rummi ja suure koola. Muidugi teadsin, et ma selle õhtuga seda ilmselgelt ära ei joo, kuid hea ka, kui alles jääb - on teinekord külalistelegi midagi teravamat kohe pakkuda.

Seadnud sammud kodu poole, kahtlesin veel hetkeks, kas ikka tahan seda ja kas poleks toredam sõita linna sõpradega pidutsema. Kuid nähes pargipingil juba esimest umbes 20ndate ringis noormeest omaette soigumas, jäin endale kindlaks ja sammusin rõõmsalt kodu poole.

Jõudnud koju, nautisin naisteõlle kõrvale meeleolukat aastavahetusprogrammi ja mõlgutasin mõtteid, et oh, kui hea ikka elu on.

Õlled otsas, südaöö lähenemas, jõudsin järeldusele, et ilutulestikku nüüd küll maha magada ei tasu. Natukenegi värvi sellesse halli argipäeva. Ilutulestikule ma siis ka läksin. Asula keskele, suure poe ette (nii seda seal kutsutakse).

Kõik ilus tore, inimesed purjakil - mõni ilastab, mõni kallistab, mõni kuseb paugutamisest üürgava auto uksele, mõni kummutab pudelist viimast šampatilka, mõni korjab neid tühjaks joodud pudeleid... Juudas tuudas, mõtlesin, ja kadusin sealt koju.

Kodus avasin rummipudeli...

...hommikul silmi avades oli üllatus suur, kui ärkasin köögipõrandalt. Venitasin end istukile ja taipasin, et kõik, mis juhtus pärast rummipudeli kaelakee häält, oli meelest läinud. Venitasin end laua toel püsti ning hakkasin olukorda täpsemalt selgeks peilima.

Esmalt suutsin uduste silmadega välja seletada kraanikausis vedeleva malelaua. Klaasist malelaua. Või kabelaua. Pooleks. Lähemalt uurides koosnes kraanikausi sisu ka veel klaasipurust, pitsipõhjadest, kahest sokist, pesupulbrikarbist, MINU TELEFONIST ja rummipudelist (oh! tilk on veel sees!!). Ulme, täielik ulme.

Kuna ilmselgelt malet või kabet üksinda mängida ei saa (tegu oli pitsikabega, nagu aru olin saanud, sellest ilmselt ka mälukaotus), hakkasin otsima kaaslast. Kes see võis küll olla ja kuidas ta siia sai?

Köögi kõrval asub venna magamistuba. Venda kodus ei olnud. Küll aga magas venna toas põrandal mingi neiu - minu lühikestes pükstes. Blondide juustega neiu tundus võõras, lähemalt teda uurima ei läinud - paistis magavat. Kas tema võiski olla minu malepartner?

Oh, kus sa sellega. Enda magamistoast avastasin kaks oma sõpra. Tuttavad näod, väga hea. Ei olnudki täiesti kiiva kiskund pidu.

Elutoas oli veel kaks neidu, kes üksteise kaisus põõnasid. Üks norskas. Jube. Ka need olid täiesti võõrad neiud.

Ilmselgelt pidin ma kellegagi neist seda jubedat mälukaotusmängu mängima - muud varianti ei ole. See oli ühtlasi ka mu elu esimene mälukaotus, mis oli tingitud alkoholi liigtarbimisest. Vähemalt ma arvan, et põhjus oli alkohol.

Süüdlased leitud,  asusin korteri üldpilti uurima, mis ennist kahe silma ja poolsurnud jalgade vahele jäänud oli. Lühikokkuvõte sellest, mida nägin:

Elutoas oli põrandal korralik hunnik mulda. Selle keskel kellegi palja jalaga astutud jälg. Nurgas vedelesid anumad - lillepotid, taipasin ma. Taimedest, mis seal kunagi vist sees olid, haisugi. Peldikupott oli umbes. See võis seletada kadunud taimed. Esikus jalanõusid rohkem kui inimesi.

Neist viis ilma paariliseta. Pesumasinast leidsin autovõtmed. Kui seal kellegi telefon helisema poleks hakanud, poleks ilmselt leidnud ka. Venna magamistoas, kus magas neiu, ei leidnud tema riideid. Ärgates kandis ta endiselt minu lühikesi pükse ning ülakeha oli paljas. Varjas seda kätega.

Tahtis hommikul mind veel voodisse rebida ja ütles, et mu köögimööbel olevat vägagi mugav armatsemise paik. Pole teda enam näinud. Riideid pole ka leidnud. Lahkus minu riietes (andsin pusa ka ikka, ja pikemad dressid).

Minu magamistoas olid purunenud kõik klaaskapiuksed. Neid oli palju. K.a peegeluksed. Vannitoas puudus dušisegisti. Hilisematel otsingutel leiti see öökapi sahtlist. Ilma voolikuta. See pole siiani välja tulnud.

Mis sel õhtul õieti juhtus ja kuidas need inimsed kõik mulle külla sattusid, on siiamani mõistatus. Ei oska seda öelda asjaosalistest keegi. Ka naabrid mitte, nende sõnul oli korteris vaikus.