Üllatav: piparkoogid on tegelikult tervisetoode, mida võiks müüa apteegis

Piparkookide valmistamine on paljudes peredes jõulutraditsioon. Foto: Shutterstock

Sel pühadeajal võid piparkooke süüa puhta südamega: suhkur ning või pole küll kõige tervislikumad, ent koostises on ka päästja - vürtsid! 

Kaneelil ning nelgil on antibakteriaalsed omadused. Lisaks aitavad nad ka toitu säilitada, parandavad sööja seedimist ning ennetavad erinevaid kõhuhädasid. Inimesed on vürtse erinevateks otstarveteks kasutanud küll aastasadu, kuid nüüd on teadlased üha enam kinnitust leidnud, kui tervislikud piparkookides sisalduvad vürtsid tegelikult on. Näiteks leidsid Austraalia teadlased eelmisel aastal, et kaneeliõli on üks tugevamaid looduslikke antibiootikume, vahendab Yle.fi.

Piparkookide pikk arengutee

Ingver, mis on üks piparkoogimaitse olulisemaid koostisosi, pärineb algselt Hiinast ning usutakse, et see juur rändas kaupmeeste abiga mööda Siiditeed Lähis-Idasse ning sealt omakorda töid ristisõdijad selle Euroopasse. Taime leviku ning sellest tulenenud hindade alanemisega sattus varem vaid aristokraatide toidulaualt leitav ingver ka tavalise inimese toitudesse. Sarnased levikulood on ka teistel klassikalisteks saanud jõululõhnu ning -maitseid toovatel vürtsidel nagu kaneel, nelk ning muskaatpähkel.

Algselt sisaldasid piparkoogiretseptid mett, leivapuru ning roosivett, ent inglased asendasid 16.sajandil mee suhkruga ning leivapuru jahuga - juba palju tuttavamad koostisosad. Saksamaal, eriti Nürnbergi regioonis, kus oli väga palju mesilaid ning seetõttu ka meekärgi, jäi justnimelt see magusaine veel pikaks ajaks piparkoogitaigna koostisosaks. Kui mesi oleks tänapäevani retseptides püsinud, siis võiks piparkooki täielikult tervisetooteks kutsuda. Laboratoorsete uuringute järel on leitud, et mesi takistab bakterite kasvu, seega aitaks piparkookide söömine sel juhul isegi külmetuse sümptomite vastu.

Hoopis erinev tekstuur ning kuju

Algseid piparkooke sai kasutada ka maitseainena ning sellele lisati veel musta pipart, aniisi, kardemoni ning veidi koriandrit. Ent piparkookide vana, 15.sajandi versioon, teeniks tänapäeval ilmselt hoopis teistsuguse nime kui meile tuttavad krõbedad küpsised - nimelt meenutas see tekstuurilt rohkem nätsukommi.

Üsna pea hakkas koos piparkookide koostise ja tekstuuriga arenema veel üks väga tähtis aspekt - jõulutoote kuju. Algselt ei mänginud see mingit rolli, kuid esimesed kujulised piparkoogid meenutasid väga huvitavaid asju: lilli, linde, raudrüüsid, religioosseid sümboleid jms. Inglise kuninganna Elizabeth I avastas piparkoogid näiteks kaugeid külalisi võõrustades ning kaunistas austusavaldusena nende toidud piparkoogitaignast portreedega. Võib ainult ette kujutada, kui keeruline tema kokkade armeel seda teha oli!

Piparkook oli ka armurohi!

Peagi levisid piparkoogid ka koduseinte vahelt välja ning neid hakati müüma ka turul. Näiteks riputati piperkoogid lindi otsa ja vahetati neid sõpradega. Inglismaal ja Prantsusmaal olid isegi eraldi piparkoogiturud, ent peagi võis piparkoogimüüjaid leida aina rohkematest Euroopa otstest.

Lisaks usuti, et piparkookidel on maagilised võimed. Ühe uskumuse kohaselt armus noormees neiusse, kui viimane suutis talle sisse sööta oma kätega valmistatud piparkoogimehikese. Piparkoogitaignast kooke küpsetati ka turniiridel osalevatele rüütlitele ning usuti, et need toovad mõõgakandjaile lahinguõnne.

Nii Eestis kui Soomes jõudsid piparkoogid esmajärjekorras mõisatesse ning kirikutegelaste toidulaudadele, sarnaselt ka mitmete teiste siinmail uudsete maitsetega. Jõulutoit sai neist küpsistest aga seetõttu, et piparkookides leiduvaid vürtse peeti talvekülma leevendajateks. Kui aga rahva hulgas tekkis piisavalt jõukust, et hakata pühadeajal end kurguni täis pugima, siis leidis piparkook jõululaual oma koha ka digestiivina.