Ta ei pea kandma sõnumiga t-särki, et sa teaksid, kes selle sõbra maailma naba on. Ta suudab vestluse, mis algas sinu hiljuti lahkunud vanaemast, pöörata paari minuga monoloogiks oma viimase kümne aasta suhete ajaloo kohta. Kui sa julged talle mainida, et võibolla on ta veidi isekas, siis saab minaisetaja peaaegu kreepsu: kuidas on nii, et maailm ei keerlegi ümber tema? Tegelikult pole asi selles, et ta sinust ei hooli: lihtsalt, sina ei ole tema ja pole seetõttu lihtsalt nii oluline.
Kas sa küsisid tema arvamust? Ilmselt mitte, ent sa saad seda ometi kuulda. Hinnangukahuril on a-la-ti midagi öelda ning tema lemmikteemad kommenteerimiseks on "Mida sa tegid?!" ja "Oota, kellega?!". Kuid ära muretse, hinnangud on vaid ühepoolsed. Oma elu ei laseks hinnangukahur sul kunagi niimoodi kritiseerida.
See sõber nutab päevas rohkem kui professionaalne sibulalõikur. Sõnastikus on fraasi "üledramatiseering" kõrval tema pilt. Kui tema kohv pole täiuslik, siis on terve päev rikutud. Ei ole üldse oluline, et ka sinu elus võib midagi juhtunud olla, kindlasti ei ole see võrreldavgi selle kohutava maniküüriga, mille tähelepanusõltlane läbi pidi elama ning tema maailmas on surm perekonnas ja halbade juuste päev peaaegu võrdse raskusastmega.
Selle sõbra leiad alati kuskilt nurgast omaette mossitamast. Tal on alati millegi üle kurta ning vahet pole, mis sinu elus parajasti toimub, ta leiab ka sellest igal juhul midagi negatiivset või vastab ta sulle sarkastilise "Oh kui tore, et sul hästi läheb!" torkega. Sa võid küll proovida oma õnnetusehunnikutest sõpru lohutada või rõõmustada, ent nad ei ole lihtsalt positiivsusest huvitatud. Palju parema meelega nad hoopis vinguvad millegi üle.