Raheli rasedusblogi: juhend rasedatele, kuidas sõpradele joomist mängida ja mitte vahele jääda

Foto: Shutterstock

Tegin eelmisel nädalal viis rasedustesti ja kõigil neil oli kaks joont. Kaks väga heledat, väga hädist joont. Dr Google kinnitab mulle, et ükskõik kui hele, teine joon on teine joon, aga kahtlus on ikkagi hinges. Otsustame mehega, et me ei räägi kindlasti sellest veel mitte kellelegi, sest mine tea, mis võib veel juhtuda.

Esiteks võib sellel väga varasel rasedusel, kui ta on üldse rasedus, olla loendamatuid komplikatsioone. Kujutan juba ette, kuidas mind tabletiga puhastusele saadetakse, kui ultrahelis kinnitatakse, et täpil mu kõhus ei ole südamelööki või see asub hoopis väljaspool emakat või laseb ta ise lahti ja kaob lihtsalt ära. Lihtsalt lakkab eksisteerimast.

Kuna ma olen väga kaua rasedaks jäämise peale mõelnud, olen ma väga palju igasuguseid blogisid ja artikleid lugenud. Kohe tuleb meelde Malluka mitme aasta tagune postitus, kus ta detailselt oma raseduse peetumisest kirjutas, ja klomp tõuseb kurku. Ei, ma kindlasti ei taha veel kellelegi peale mehe sellest rääkida. Isegi välismaa sõbranna, kes üldse esimese testi osta soovitas, jäta totaalsesse infosulgu ja igaks juhuks ei suhtle temaga enam üldse. Ta küsib mult mitu korda, mis viga, ja ma panen telefoni hääletuks.