Ausad ülestunnistused lapsevanematelt: tegelikult ma lapsi ei tahtnud

Foto: Shutterstock

Naised kuulevad seda eriti tihti: lapse saamine on elu peamine eesmärk ning kõige tähendusrikkam asi, millega kunagi hakkama saada. Selle sügavalt juurutatava dogma tõttu on laste mitte soovimine peaaegu nagu pühaduseteotus ning lapsevanema rolli kui sellise ülistamise tõttu on täiesti võimatu väljendada ausalt laste saamisega seotud kahetsusi. See aga ei tähenda, et neid poleks.

Psychology Today kirjutab, et hiljutises küsitluses selgus, et 7 protsenti USA lapsevanematest sooviksid, et poleks kunagi lapsi saanud. Arvestades, et 86 protsendil üle 45-aastastest inimestest on lapsed, on tegemist märkimisväärse inimhulgaga. 

Utah' ülikooli professor Julia Moore ja Charlestoni kolledži professor Jenna Abetz otsustasid lähemalt uurida, mida täpsemalt lapsevanemad kahetsesid ja/või sooviksid, et teinuks teisiti. 

Uuringu läbiviimiseks kasutasid nad veebikeskkonda Reddit, kus kasutajad saavad täiesti anonüümselt arvamust avaldada ning seega jagada ka seisukohti, mis ei pruugi just heakskiidu osaliseks langeda. Teemapüstitus kogus üle 12 000 kommentaari, kuid professorid otsustasid kasutada 286 vastust, mis olid otse teemasse ning kirjapanija enda isikliku kogemuse põhine. Professorid tuvastasid vastajatest 107 ema, 95 isa, kuid ülejäänud 84 puhul ei olnud sugu ega vanemaroll täpsustatud.

Uuringu tulemusest selgus, et lapsevanemate kahetsused jagunevad väga selgest eristuvatesse kahte kategooriasse: esimene kategooria on kahetsus asjaolude üle, mis lapsesaamisega seondusid ning teine kategooria on kahetsus, et lapsed üldse saadi.

Esimene kategooria tähendab seda, et lapsed on igati armastatud ja tahetud, kuid lapsevanem soovib, et olukord või tingimus olnuks teised. Näiteks sooviti tihti, et lapsed oleks saadud kas varem või hoopiski hiljem kui tegelikult. Mõned lapsevanemad soovisid tagantjärele, et oleksid vähem või rohkem lapsi teinud. Mõned kahetsesid asju, millest nad lapsevanemaks saades loobuma pidid, näiteks karjäär, sõbrad, või isiklik aeg. Mõned soovisid, et oleksid saanud lapsed teise partneriga.

Neid lapsevanemaid, kes kahetsesid konkreetselt laste saamist, oli teistega võrreldes vähem. Nende kahetsus oli seotud negatiivsete tunnetega nii laste kui ka lapsevanemluse osas. Samuti avaldasid need lapsevanemad, et tunnevad oma negatiivsuse pärast häbi ja süümepiinu ja kuna sotsiaalsed normid näevad ette, et oma lapsi tuleb tingimusteta armastada, ei olnud neil kellegagi sellest rääkida.

Mõnel juhul oli selline kahetsus seotud oma lapse käitumisega - seda nii juhul, kui tegemist oli «raske iseloomuga» lapsega või mingisuguse puudega lapsega. Mõned tundsid, et pole ise piisavalt pädevad vanemad, mistõttu poleks pidanud lapsi saama. Mitmed emad tunnistasid, et ei salli seda, kui palju nad on iseendast kaotanud ning nimetasid emadust puudulikuks eneseteostuseks ja intellektuaalselt alandavaks. Väike hulk inimesi tunnistas ka, et said lapse ainult partneri survel, kuid ise poleks kindlasti seda teed läinud.