Nõid meenutab: seisin hullumajas ja tundsin, kuidas tume energia mööda mu jalgu üles tõusis...

Ingrid von Wicca Foto: Raido Liiksmann

Vahepeal ma mõtlen, et mille pagana pärast ma mingisuguseid seikasid enda elust ikka maailmaga jagan. Pole sinul vaja (ega huvi) teada, kuidas mina kujunesin või mis mind voolis täpselt selliseks, nagu ma täna sulle tundun.

Aga siis saan ma kohe selgeid märke ja sõnumeid, et oma kogemusi tuleb siiski jagada. Sest kuskil on keegi, äkki sina, samamoodi avastanud, et ta ei tea, kuhu ta oma eluteel läheb või mida paganat ta üldse selles punktis (või selles maailmas) teeb või tegema peaks.

Ja äkki ei ole sinul neid tööriistu, seda usaldust või tuge, mis on minul olnud. Ja äkki olen mina see ainuke õlekõrs või teeviit, mis sind sinu teekonnal toetab. Niisiis võtan ennast kokku ja jätkan sealt, kus viimane lugu pooleli jäi.