Raheli rasedusblogi: kui hele või tume see triip ikkagi testil olema peab?!

Foto: Shutterstock

Teen netis toidupoe tellimust ja lähen pärast singi-juustu ka enesehooldustoodete osakonda. Klikin endale korvi šampooni ja vetsupaberit ning hakkan siis mõtlema, et, kuule, Rahel, millal sa viimati tampoone koju tõid?

Ostan igaks juhuks paar karpi ja panen arvuti kinni, aga see küsimus jääb närima küll. Samas kõiguvad päevad vahel paar päeva ikka siia-sinna ja ma ei hakka sellest enda jaoks erilist numbrit tegema. Kui palju kordi ma olen selle pisikese hiljaks jäämise pärast endas nii-nii kindel olnud ja pärast pettumusest pisaraid neelanud? Kümme. Ei, üksteist korda. Praeguseks aitab, eks, ütlen endale ja otsustan selle titetegemise asjaga natuke tagasi tõmmata.

Pika peale on see asi juba meie suhte peale hakanud. Mitte et meil oleks nüüd suuri probleeme, aga kerged nähvamised tulevad ikka ette. Kõige rohkem ajab mind muidugi see närvi, et mees pole ikka veel läinud enda uuringutele ja ma tunnen aina rohkem, et kogu see asi on lihtsalt minu peal. Mina neelan toidulisandeid, mina pean kalendris näpuga järge, mina vaatan, et kuigi ovu-testi järgi tuleb täna kindlasti pauk kirja saada, püsiks ikka kirge ja romantikat ka meie majas. Samal ajal kui tema lihtsalt… on!