Loore Linnu elu mängureeglid. Mõned nõukogudeaja tarkused kuluvad praegugi parema elu heaks ära

Foto: Shutterstock

Viimasel ajal räägitakse palju prügist. Oleme üksmeelselt asunud prügi sorteerima, järjest enam inimesi on muutnud selle harjumuseks. Prügikastid on sildistatud, linnades kogutakse juba ka biojäätmeid. Pealtnäha kõik toimib, aga tegelikult me ei tea, mis tegelikult prügimajanduses toimub, mida üldse töödelda saab ja mida mitte, kuhu kasti miski satub, pealegi kõik ju ikkagi ei sorteerigi. Kogumine ja sorteerimine on ainult pealispind, teema on aga palju sügavam ja laiem. See on keskkonna otsese mõjutamise teema, kus igaüks saab kaasa rääkida.

Vaja oleks muuta oluliselt suhtumist ja jõuda selleni, et valitud eluviisi tulemusena tekiks pakendeid ja prügi lihtsalt vähem, kordades vähem. Siit edasi mõeldes jõuabki selleni, et asju toodetaks vähem ja tarbitaks vähem, et ei tekiks ülemäärast hulka ...kõike. Mitte ainult olmeprügi, vaid lihtsalt kõike.

Et igaüks vaataks endale otsa ja hakkaks mõtlema oma tarbimiskäitumise ja eluviisi üle. Kas ikka kõik, mille koju olen muretsenud ja püüdlikult alles hoidnud, on vajalik? Kindlasti ei ole. Mõnel on kümme paari kingi, mõnel kakskümmend pastakat. Kapp on täis toitu, mis rikneb, sest ei jõuta ära süüa. Kas iga asi su kodus on sulle vajalik või hoiad lihtsalt igaks juhuks? Ei mõtle sellest ju iga päev, aga peaks.