Aleksandr Popov. Keda peaksid need stressiinkubaatoritest koolide pingeread aitama?!

Aleksandr Popov Foto: Martin Lazarev

Elu on pidev võitlus. Nii öösel kui päeval peab inimeseloom olema valmis selleks, et kuskil on miskit elu või tervist ohustavat. Vaenlane ei maga iial! Seega ei saa ka iseennast mugavustsooni liialt kauaks mõnulema jätta. Tõesõna oleks parem, kui sellist asja suisa välditaks. Sest kui oled valmis, oled relvil!

Omamoodi valmisolek on ka see, kui koolijütsina jälgid kõrvalt ema murekurdudes nägu ja kuulad isa raskeid ohkeid, kui järjekordne haridusasutuste pingerida on oma tee meediasse leidnud. Tõehetk on saabunud! Nüüd saavad kõik teada, kes on tegijad ning seeläbi omavad lootust tulevikule, ja kes on need luuserid, kelle ainus lootus on varajane surm või kolimine sinna, kus rahvast on rohkem ja seeläbi on lihtsam sulanduda massi.

Neid pingeridu ja nende analüüse lugedes meenub ikka ja jälle Baltimore'i linna valusid kirjeldav kultussari «The Wire», mille neljandas hooajas keskenduti koolisüsteemi vigadele ja puudujääkidele. Hooaja keskmes oli koolijuhtide mure eesseisvate eksamite pärast ning tõdemus, et halb tulemus toob kaasa rahastamise vähendamise ja kärped. Kõige efektiivsema lahendusena nähti kohustuslikus korras näidistestide lahendamist ja vastuste pähe tuupimist kõigis tundides. Ettepanekud usaldada õpilaste võimeid leidsid vastukajana üksnes naerupurskeid ja mõnitavaid kommentaare. Jättes kõrvale õppekava ja seeläbi keskendudes kvantiteedile sooviti vaid ühte – mida rohkem õpilasi jõuab vastused pähe tuupida, seda suurem on lootus, et üldtulemus on hea.