Ausad ülestunnistused naistelt: mis tunne on olla seksivabas abielus?

Foto: Shutterstock

Mõnikord on mõlemal partneril madal libiido ja kord kuus (või veel harvem) seksida on täiesti normaalne. Probleemid tekivad aga siis, kui partnerite ootused seksielule on täiesti erinevad ning halvimal juhul toovad need erinevused kaasa emotsionaalset valu, hirmu ja ebakindlust, mis paari üksteisest üha kaugemale lükkavad.

5 naist rääkisid Huffpostile, mis tunne oli olla seksivabas abielus.

Lihtsalt polnud hea

«Ma ei tahtnud, et keegi teaks, et me ei seksi, nii et peitsin end rahuloleva maski taha. Selle taga tundsin aga täielikku emotsioonide orkaani: häbi, et mul oli seksi ajal valus, mitte hea; hirmu, miks mu keha nii katkine on; pettumust, et ma ei ole oma unistuste abikaasale hea ja seksuaalne naine; viha, sest see ei pidanud nii olema; segadust, miks ma ei tahtnud oma kalli mehega seksida; täielikku jõuetust kõige suhtes. Üritasin end seksuaalseks sundida. See aga ei õnnestunud ja tõi veel rohkem häbi ja hirmu ja pettumust ja viha. Iga günekoloog, kelle juures käisin, jõudis samale järeldusele. Et mul pole füüsiliselt midagi viga. Ju siis pidi asi minus endas olema. Mu suurim hirm olla ebapiisav naine kummitas mind igal sammul. Süüdistasin iseennast ja oma keha, et olen liiga paks, liiga ebaseksikas ja ei väärigi seksi. Selle stressi tõttu võtsin 20 kilo juurde. Kõige hullem oli see, et tundsin end nii üksikuna. Mu süda valutas, aga ma ei osanud oma abikaasalegi oma tunnetest rääkida. Olin täiesti üksi. Oskasin ainult vihastada ja ärrituda, mis pani mind ennast veel rohkem vihkama ning ajas meid lahku.» - Irene

Sügav üksindus

«Minu kogemus näitas, et seksitu abielu algab seal, kus jututeemad lõppevad - siis saabki alguse loomulik füüsilise ja vaimse tsölibaadi süvenemine kahe inimese vahel. Isegi selle kirjelduse kirjapanek meenutab seda tohutut üksindust ja mittearmastatud tunnet. Võib-olla tundis mu abikaasa sama. Tema vähemalt üritaks vahel seksiga algust teha, aga samas ei huvitanud ma teda üldse piisavalt, et minuga juttugi ajada. Lõpuks hakkas mu abielu seisund mõjutama ka mu tervist. Langesin depressiooni ning võtsin üle saja kilo juurde. Ma ei suutnud isegi puhtalt lehelt alustada, sest ma olin unustanud sellegi, kes ma enne abiellumist olin. Olin täiesti eksinud. Olen elu lõpuni tänulik oma sõbrale, kes mu silmad avas. Tema aitas mul mõista, mis mu elus tegelikult toimub, misjärel suutsin hakata uusi tulevikuplaane tegema. Ma ei kahetse seda abielu, sest ma õppisin sellest tegelikult väga palju. Suutsin oma abielu uuesti õigele teele suunata ning kuigi me seksime vaid mõni kord kuus, oleme üksteisega hoolivad ja armastavad iga päev.» - Susan

Tundsin end süüdi

«See oli minu süü, et mu abielu seksivaba oli. Mu abikaasa oli kõrge libiidoga ning tahtis mind kogu aeg, aga ma ei erutunud kunagi. Mul oli diagnoosimata krooniline haigus, mis mõjutas mu hormoone ja libiidot. Ma armastasin seksi ja igatsesin seksi. Nautisin seda iga kord, kuid ma suutsin end seksilainele viia vaid kord kuus või isegi kahe kuu tagant. Olin nii nördinud, et ei suutnud iseendalegi anda seda, mida tahtsin. Tundsin end süüdi, sest oleksin justkui oma abikaasat alt vedanud. Tundsin ka hirmu, sest ei teadnud, kui kaua ta oleks nõus seda välja kannatama. Ta ütles, et kõik on hästi ja armastab mind liiga palju, et ilma minuta elada, aga ikka mõtlesin, et kaua ta seda välja kannataks? Aasta? Viis? Kümme? Pärast pikka ilmaolekut suutsin sellest võitu saada. Hakkasin seksist sahtlisse kirjutama, mis aitas, ning lisaks sain ka hormoonravi. Kuigi mul on veel pikka tee minna, on meie seksielu üha regulaarsemaks muutumas.» -  Emma

Häbenesin oma keha

«Meie abielu ei alanud seksivabalt. Seksisime iga päev. See oli imeline. Maadlesin enesekindlusega juba noorest east, mil tegelesin iluvõimlemisega ja lõpuks oli mul mees, kes paistis mind tahtvat. Siis aga sai see järsku otsa. Mu kehakaal muutus probleemiks, mis justkui kinnitas kõiki mu salajasi hirme. Ma poleks pidanud temaga abielluma. Meie pulmaöö otsustas ta veeta hoopis koos oma vennaga pidutsedes, nii et mina otsisin endale oma raha eest hotellitoa. Seejärel seksisime ainult tähtpäevadel ja siis enam üldse mitte. Ja nii kaks aastat. Häbenesin oma keha. Meil oli ka muid probleeme, aga see sai määravaks. Mu minapilt sai kõvasti kannatada. Kui lahku läksime, tundsin end liiga inetuna, et välja minna või et isegi meiki näkku panna. Tegelikult nägin täiesti normaalne välja. Olen ametilt arst, hoolitsen oma patsientide ja oma pere eest, aga ikkagi tunnen, et kogu mu väärtus seisneb mu välimuses. Muide, kui lahku läksime, oli mu mees väga üllatunud, et teised mehed olid minust huvitatud. Ta ei tahtnud, et tema prügi oleks kellegi teise varandus. Ma ei ole siiani suutnud mehi uuesti usaldama hakata. Läheb veel ilmselt kaua enne, kui ma hakkan end midagi väärt olevana tundma» - Alayna

Tundsin end nii ebaseksikana

«Olime kaks ja pool aastat abielus olnud, kuid suhtes kokku juba üheksa aastat. Suhte alguses seksisime tohutult palju. Meil oli ühesugune libiido, meil oli alati millestki rääkida ja meil olid isegi ühesugused eelistused. Kui aga kokku kolisime, kadus kogu intiimsus päevapealt. Kõigepealt seksisime iga kahe nädala tagant, siis juba kord kuus. Tal oli alati ettekääne: väsinud, haiglane, hõivatud. Ta lükkas mind lausa füüsiliselt eemale ja käskis ära minna, kui proovisin initsiatiivi üles näidata. See tegi jubedalt haiget, aga proovisin ikka. Ta meeldis mulle nii tohutult. Arvasin, et probleem oli selles, et ta oli pisut juurde võtnud ning ta tervis polnud kõige parem ja seetõttu langes ka tema libiido. Aga ta ei rääkinud minuga sellest kunagi. Kui seksisimegi, oli see mõttetu ja tühi - ei mingit eelmängu, ei mingit flirtimist ega riivatuid sosinaid. Kui tal oli tuju, ei olnud mina valmis ja siis oli ta minu peale pahane. Kord voodis lamades ütlesin, et võiksime seksida ja ta lausa hüppas voodist välja ning ütles, et ma koorman teda liialt oma vajadustega ning kõndis minema. Ta tuli küll hiljem vabandama, kuid minu jaoks oli hilja. Lõpetasin üritamise. Kartsin tema tõrjumist õudselt. Langesin depressiooni ja pidin ravimeid võtma. Ma ei otsinud seksi ka väljastpoolt kodu, sest esiteks ei tahtnud ma talle haiget teha ja teiseks tundsin, et kui mu enda abikaasagi mind ei taha, siis ei taha ka keegi teine. Meie abielu on nüüdseks lõppenud. Läheduse puudumist põhjustasid mitmed asjad, kuid see sai minu jaoks määravaks. Kui oleksin end tahetuna ja armastatuna tundnud, oleksid asjad teisiti läinud.» - Lindsay