Gul ja Kupfer korraldasid mitmeid katseid, et aru saada, miks selliseid põhimõtteid toetav mees on naiste jaoks ligitõmbavam. Selgus, et naiste meelest on sellised mehed ka kaitsvamad ning suhtealtimad. Ometi selgus ka vastuolu: kuigi naised pidasid neid mehi atraktiivseteks, arvasid nad samal ajal, et nende meeste käitumine võib muutuda üleolevaks ning naise valikuid piirama hakata.
Gul ja Kupfer korraldasid mitu katset erinevate valimite ja meetoditega. Selgus, et mehed, keda isegi ei vaadatud kui potentsiaalset partnerit, olid naiste jaoks ikkagi atraktiivsemad, kui neil oli seksistlikke jooni. Sama tulemus ilmnes naistel, kes ise kirjeldasid end rohkem või vähem feministidena.
Ühe katse käigus vaadeldi, kas naised hindavad seksistlikke mehi kõrgemalt ka olukorras, kus ülejäänud meestevalik on vaenulikum ja ohtlikum. Tuli aga välja, et vajadus turvatunde ja kaitse ega selle vajaduse puudumine ei kõigutanud seksistlike meeste atraktiivsust üldse.
Seega tuleb nende uuringust välja, et seksismi ja misogüünia vohamine ei ole ainult meeste õlgadel. Oma osa on ka naistel. Küll aga tasub ära mainida, et seksism ja misogüünia ei ole sünonüümid. Misogüünia kaldub pigem naiste kontrollimise poole ning seksism on ideoloogia, mis selgitab, miks naisi teistmoodi koheldakse.
Naised, kellele meeldivad seksistlikuna tajutud mehed, ei ole feministide reeturid. Samuti pole nad naiivitarid, kes ei jaga elust matsu. Nad on lihtsalt naised, kes teevad ratsionaalse valiku ning aktsepteerivad vahetuskaupa. Nende jaoks on olulisem mees, kes neile pühendub ja nende nimel ohvreid toob, kui keegi, kes toetab kahe käe ja jalaga nende iseseisvust.