Psühholoog annab nõu: niimoodi väldid kahetsust

Foto: Shutterstock

Kahetsus on üks enesesaboteerimise viise ning väljendub erineval moel: ülesannete ja kohustuste pidevas edasilükkamises, alkoholi või narkootikumide tarbimises, lohutussöömises ja enesevigastamises. Seda tuleb ette, kui rikume oma kõige olulisemaid väärtushinnanguid.

Kõige sagedamini tuleb sügavat kahetsust ette elu lõpusirgel, kui inimesed hakkavad mõtlema, et nad pole olnud oma lähedaste vastu piisavalt empaatilised, armastavad või toetavad. Samuti võtab kahetsus üle, kui lähedane inimene ise ootamatult sureb ning hakkad mõtlema, kas lahkunu ikka teadis, kui armastatud ja hoitud ta oli.

Selleks, et vältida oma elu kahetsemist, soovitavad psühholoogid sul kõigepealt vastata järgnevatele küsimustele:

Mis on sinu jaoks sinu enda juures kõige olulisem?

Mida sa tahad, et sinu lähedased sinust mõtleksid?

Mis tundeid sa tahad oma lähedastes tekitada?

Milliseid suhteid soovid oma lastele nii koolis, tööl kui ka armastuses?

Kas sa sead lastele ise sellist suhte eeskuju nagu neile soovid?

Mis tähendus oleks sul elul, kui kaotaksid oma pere?

Mida sa arvad, et surivoodil kõige enam kahetseksid?

Kui neile küsimustele vastamine tundub keeruline, on seda keerulisem ka järgmine samm ehk enesesaboteerimise peatamine ning kahetsuse ennetamine. Kahetsuseni viivad üldjuhul harjumuslikud käitumisviisid, mistõttu võib olla keeruline neid viise muuta. Muutus tähendab juurutada uusi harjumusi, mis lähevad vanadega vastuollu. See nõuab üsna paindlikku emotsionaalsust, mille senised harjumused on tõenäoliselt üsna kalgiks muutnud. Oma vaimse ja emotsionaalse poole tugevamaks muutmine nõuab järjepidevat harjutamist.

Psühholoog Steven Stosny sõnul peame end emotsionaalselt treenima nii, et meie impulsiivsus muutuks kontrollitud ja keskendunud küpseks ellusuhtumiseks, mis aitab meil tekitada iseenda ja oma väärtushinnangute vahel tugeva side, mis omakorda lihtsustab nende väärtushinnangute järgi elamist ning aitab ennetada kahetsust valesti elatud elu kohta.