Täiesti uuel tasemel mahajätmine: mees teeskles surnut, et pääseda eksile võla tasumisest

Foto: Shutterstock

Vähe sellest, et eksiga juhuslikult kohtumine võib kohmetult kulgeda – kujuta ette, et jooksed otsa eksile, keda oled surnuks pidanud.

Kõlab nagu viletsa romantikafilmi süžee, kuid täpselt selline lugu juhtus Racheliga, kes oma loo Huffpostile rääkis. Asjaosaliste nimed on muudetud.

Muidugi tekib küsimus, miks peaks keegi oma surma lavastama. Kas ta liikus halvas seltskonnas? Põgenes politsei eest? Variante jagub, üks süngem kui teine, kuid Racheli loos oli asi palju lihtsam ja isegi kurbnaljakas: tema endine poiss-sõber ei tahtnud tagasi maksta 700 dollarit, mis ta naisele võlgu oli.

Rachel kohtus Alistairiga, kui tüdruk oli 18. Noormees ise oli 21 ning töötas kohalikus pubis kokana. Noored alustasid suhtega ning neiu kirjelduse kohaselt oli kõik tavaline nagu paarisuhtes ikka ning ta ei märganud oma poiss-sõbra juures mitte midagi kummalist.

Nad olid kolm kuud koos olnud, kui Alistair tuli koju, käsi kipsis, ning rääkis, et sattus tahtmatult kaklusesse. Murdunud käsi tähendas, et noormees ei saanud mõnda aega tööd teha, niisiis laenas Rachel talle 1000 dollarit. Juba paari kuu pärast mindi aga lahku. Noormees oli enne seda tagasi maksnud 300 dollarit, kuid kui Rachel küsis ka ülejäänud raha pärast lahkuminekut tagasi, kadus noormees nagu tina tuhka ning ei vastanud enam telefonile ega tekstisõnumitele.

Esimene variant, mida Rachel kuulis, oli see, et noormees oli läinud sõltuvusravile.

Pärast mehe sõpradega rääkimist sai naine aga teada, et mees oli neiltki raha laenanud ning võlgnes kõigile kokku 2200 dollarit.

See kõik tundus Rachelile väga kahtlane, pealegi polnud ta kuulnud kunagi poole sõnagagi sellest, et tema poiss-sõbral olnuks sõltuvusprobleeme. Siis aga sai Rachel kõne mehe sõbralt, kes ütles, et Alistair oli surnud. Noormehe ema sõnul oli poiss mõrvatud, kuna võlgnes ühele jõugule raha.

«Tagantjärele kõlab see lollakalt, aga hetkel, kui sa sellist asja kuuled, ei hakka sa ju midagi kahtlustama,» meenutab Rachel. «Kui keegi ütleb sulle, et su tuttav inimene on surnud, ei küsi sa ju esimese asjana surmatunnistust.»

Pärast seda otsustas neiu, et ei hakka end pisiasjadega vaevama ning keskendub pigem suhtest üle saamisele, noormehe leinamisele ning eluga edasi minemisele.

Kahe aasta möödudes tuli aga kõik ilmsiks. Rachel läks oma sõbraga einestama restorani, kus Alistair töötanud oli ning teades, et noormehe vend töötab seal ikka veel, küsis Rachel ettekandjalt, kas vend on tööl. Ettekandja vastuseks ta aga valmis ei olnud: venda tööl ei olnud, aga see-eest pakkus ettekandja, et kutsub hoopis Alistairi. Noormehe, keda Rachel oli kaks aastat surnuks pidanud ning ka leinanud.

Pärast šoki möödumist palus Rachel noormehe välja kutsuda. Kohale tuli aga hoopis restorani juhataja ning palus Rachelil ja ta sõbral lahkuda. 

Olles teada saanud, et tema endine poiss-sõber polegi surnud, läks Rachel politseisse, et uurida, kas ta saaks kuidagi oma raha tagasi. Kuna Rachel ei saanud aga tõestada, et oli mehele raha laenanud, ei saanud politsei teda aidata. Samal õhtul sai Rachel sõnumi Alistairi emalt, kes heitis tüdrukule ette ebameeldiva stseeni korraldamist restoranis, mille tõttu tema poeg oma tööst ilma jäi.

Selle peale otsustas Rachel, et ei püüa enam olukorrale selgitust leida ega oma raha tagasi saada.

Veel kaks aastat läks mööda, kuni Rachel kohtas Alistairi ühes teises restoranis. Neiu tundis mehe kohe ära ning läks temaga vestlema. Mees aga tegi näo, nagu poleks naist kunagi tundnudki.