Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/10/25/12686525t1ha8d6.jpg)
26-aastane Laura Wallis oli 6 aastat koos vägivaldse ja kontrolliva mehega, kuni ta leidis endas jõudu, et nende ühiste laste turvalisuse nimel mees maha jätta. Nüüd, kui mees on lähenemiskeelu rikkumise tõttu vanglatrellide taga, ütleb uue elukaaslase leidnud Laura, et tunneb end lõpuks ometi vabana.
Laura kohtus Jamie McKinleyga, kui neiu oli kõigest 17. Mees oli temast 11 aastat vanem, heas sportlikus vormis ning mõjus noorele neiule kui autoriteet, kellele ülevalt alla vaadata. Kõigest kaks nädalat pärast tutvumist tätoveeris mees Laura nime oma rinnale ning palus neiul endaga kokku kolida.
«Ma olin nii noor, ma olin tohutult meelitatud sellest,» meenutab naine. «Aga kontrollimine hakkas kohe pihta. Ma pidin isegi kodus olles alati tema kõrval istuma. Ma ei tohtinud kuskile ilma temata minna. Ma pidin talle näitama kõiki tekstisõnumeid, mida ma saata tahtsin. Ta ütles mulle, mida kanda. Ta sundis mind vähemalt kord päevas temaga seksima, sest kui ma ei tahtnud, süüdistas ta mind petmises. See oli nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka füüsiliselt tohutult kurnav.»
Naine kirjeldab, et kõigist ohumärkidest hoolimata elas ta justkui mehe lummuses, mille tõttu ei suutnud ta lahkuda.
«Ta tuli mulle kolm korda kallale ja iga kord andsin ma andeks ja lubasin ta enda ellu tagasi,» kahetseb naine.
Esimene kord oli 2010. aasta juulis. Mees läks Laurale kallale tungimise eest kuueks kuuks vangi ning välja saades lubas Laura tal tagasi tulla. Järgmise aasta maikuus sündis paaril nende esimene laps. Kuna Laural oli raske sünnituse ja lapsega toime tulla, hakkas ta salaja pille võtma, kuid Jamie sai teada ning keelas selle ära.
«Ma ei tahtnud temaga enam lapsi saada ning plaanisin juba ka teda maha jätta,» räägib naine. «Ta läks hulluks, kui ma vahele jäin. Ta tahtis, et ma saaksin temaga palju lapsi, et mind kontrollida. Mul ei olnud enam valikut, ma ei saanud pille edasi võtta.»
Nende teine laps sündis 2012. aasta juunis, kuid sünnitustegevuse algamisest hoolimata ei lubanud mees teda haiglasse enne, kui Laura oli toidupoes käinud.
«Tulin just ämmaemanda juurest, kes oli kinnitanud, et sünnitustegevus on alanud. Ämmaemand käskis mul oma asjadel järel käia ning kohe haiglasse naasta. Koristasin elamise ära, andsin lapse õele hoida ning palusin Jamiel end haiglasse viia. Ta ütles, et ma ei lähe kuskile enne, kui olen külmkapi süüa täis ostnud. Ta viis mind poodi mu viimastel jõuvarudel. Püsisin vaevu püsti, kui poetiir tehtud sai. Siis viis ta mind haiglasse, karjus mulle järgi, et keegi teine ei vaja sünnitamiseks nii palju aega kui mina ning läks haiglast minema. 20 minutit hiljem oli mu laps käes,» kirjeldab naine oma teise tütre sündi.
Sama aasta detsembris läks Jamie talle teist korda kallale, kuid Laura võttis ta taas tagasi.
«Ta oli pannud mind uskuma, et ma ei saa ilma temata hakkama, et ma vajan teda ellujäämiseks,» seletab naine.
2014. aasta maikuus oli mees kolmanda kallaletungi eest 20 nädalat vanglas. Aasta hiljem sünnitas Laura kolmanda lapse, poisi, ning otsustas lõpuks, et nüüd aitab ning oma laste nimel peab ta mehe maha jätma. Laura taotles Jamiele lähenemiskeelu, kuid sellest hoolimata jätkas mees naise ahistamist. Nüüd on mees aga trellide taga ning naine tunneb end lõpuks turvaliselt. Oma lugu räägib ta lootuses, et tema isiklik näide aitab teistel vägivaldsesse suhtesse lõksu jäänud naistel mõista, et nende ellujäämine ei sõltu ahistajast, vaid neist endist.