«Ma ei tahtnud temaga enam lapsi saada ning plaanisin juba ka teda maha jätta,» räägib naine. «Ta läks hulluks, kui ma vahele jäin. Ta tahtis, et ma saaksin temaga palju lapsi, et mind kontrollida. Mul ei olnud enam valikut, ma ei saanud pille edasi võtta.»
Nende teine laps sündis 2012. aasta juunis, kuid sünnitustegevuse algamisest hoolimata ei lubanud mees teda haiglasse enne, kui Laura oli toidupoes käinud.
«Tulin just ämmaemanda juurest, kes oli kinnitanud, et sünnitustegevus on alanud. Ämmaemand käskis mul oma asjadel järel käia ning kohe haiglasse naasta. Koristasin elamise ära, andsin lapse õele hoida ning palusin Jamiel end haiglasse viia. Ta ütles, et ma ei lähe kuskile enne, kui olen külmkapi süüa täis ostnud. Ta viis mind poodi mu viimastel jõuvarudel. Püsisin vaevu püsti, kui poetiir tehtud sai. Siis viis ta mind haiglasse, karjus mulle järgi, et keegi teine ei vaja sünnitamiseks nii palju aega kui mina ning läks haiglast minema. 20 minutit hiljem oli mu laps käes,» kirjeldab naine oma teise tütre sündi.
Sama aasta detsembris läks Jamie talle teist korda kallale, kuid Laura võttis ta taas tagasi.
«Ta oli pannud mind uskuma, et ma ei saa ilma temata hakkama, et ma vajan teda ellujäämiseks,» seletab naine.
2014. aasta maikuus oli mees kolmanda kallaletungi eest 20 nädalat vanglas. Aasta hiljem sünnitas Laura kolmanda lapse, poisi, ning otsustas lõpuks, et nüüd aitab ning oma laste nimel peab ta mehe maha jätma. Laura taotles Jamiele lähenemiskeelu, kuid sellest hoolimata jätkas mees naise ahistamist. Nüüd on mees aga trellide taga ning naine tunneb end lõpuks turvaliselt. Oma lugu räägib ta lootuses, et tema isiklik näide aitab teistel vägivaldsesse suhtesse lõksu jäänud naistel mõista, et nende ellujäämine ei sõltu ahistajast, vaid neist endist.