Voorusevöö: satiiriline müüt või ebasanitaarne tegelikkus?

Foto: Wikimedia

Kohe tuleb silme ette, millest jutt - metallist "aluspüksid", mis toimivad sisuliselt nagu bikiinipiirkonna turvis ning mille eesmärk oli tagada naise vooruslikkus tema abikaasa eemaloleku ajal. Tõesti?

Voorusevöö näol on tegemist keskaegse leiutisega, mille idee levimist võib peamiselt Hollywoodi kraesse kirjutada. Meelelahutustööstus on kiire ekspluateerima vastuolulisi sündmusi ja käitumisviise, olgu siis tõsisel või lõbusal noodil.

Voorusevöö eesmärk, idee poolest, oli tagada naise truudus. Keskajal oli ju tavaline, et mees pidi lahingusse või palverännakule või suisa ristiretkele minema ja kuidagi oli ju tarvis garanteerida, et koju jääv naine oma abikaasa äraoleku ajal korralikult käituks ja teiste meestega magada ei saaks.

Seega, tegemist oli, nagu öeldud, metallist aluspükstega, mis käisid tabalukkuga lukku, ning ideaalis ainus võti läks mehe kätte. Mõtleks kui karm lugu, kui mees oma lahingult või retkelt tagasi ei tulnudki. Või võtme ära kaotas. Kirjelduste järgi oli vöö valmistamisel vähemalt arvestatud loomulike vajadustega end aeg-ajalt kergendada. Kust need kirjeldused aga tegelikult pärit on?

Tegelikult ei ole keskaegsetes tekstides voorusevöid mainitud. Hilistes 16. sajandi tekstides on sakslane Heinrich Winrich neid maininud, kuid seda fiktiivses kirjatükis. Pildike on selline, et naine istub voorusevöö väel voodil ning ulatab mehele vöö võtme. Mehe mütsil on aga eeslikõrvad, mis tähendab, et mees on narr. Samal ajal paistab tumedast toanurgast teise mehe siluett, kellel on ka võti käes.

Samuti on voorusevööd maininud üks teine sakslane, Konrad Kyeser, ja seda 15. sajandil, kui kirjeldas piinamisvahendeid.

Üleüldine mulje on aga see, et niinimetatud voorusevöödest on juttu ainult anekdoodi või satiiri võtmes. Lähemalt on seda müüti uurinud Keskajale spetsialiseerunud saksa ajaloolane Albrecht Classen, kes oma selleteemalises raamatuski on kirjutanud, et ei ühestki religioosses ega seaduslikus tekstis pole voorusevööst silpigi. Classeni hinnangul põhineb voorusevöö idee hoopis meeste hirmul naise truudusetuse ees. Iga selleteemaline joonistus kujutas alati ka teist meest varuvõtmega, mis tähendab, et seda ideedki ei võetud tõsiselt.

Classen on täiesti kindel, et voorusevöödes kujutatud naised olid mõeldud satiirina ja kuigi ilukirjanduses on viited olemas, ei ole mitte mingisugust tõsiselt võetavat ajaloolist tõestusmaterjali sellest, et mehed oma naisi voorusevöödesse pannud oleks. Voorusevööde idee oli puhtalt allegooriline.

Samas ei ole lihtne seda müüti ümber lükata, sest see idee on korralikult kanda kinnitanud ja kui ühel mõttel on juba järgijaskond, ei ole sellest kerge lahti saada, isegi mitte kaine mõistusega. Sest kui loogiliselt mõelda, peaks seesamune seadeldis, mis hoiab ära igasuguse vaginaalse ja anaalse penetratsiooni, võimaldama normaalset urineerimist, menstruatsiooni ja hügieeni. Ajaloolased on nõus, et üks funktsioon välistab teist, mis tühistab ka voorusevöö igasuguse praktilise kasulikkuse.